Kommentaar: Leedu võinuks saada ÜRO asutajaks

USA president Barack Obama lubas toetada India soovi saada ÜRO julgeolekunõukogu alaliseks liikmeks. Foto: Reuters

Ameerika Ühendriikide presidendi Barack Obama suurejooneline – väljaöelduna Indias ja India Vabariigi ladviku ees – toetus Indiale alalise koha saamiseks ÜRO julgeolekunõukogus on paras bluff. Selles mõttes, et julgeolekunõukogu reformi on viimasel 20 aastal korduvalt arutatud isegi eriistungitel, ent märkimisväärse tulemuseta.

Mis teha, ÜRO loonud Teise maailmasõja võitjad ei kavatse oma ÜRO põhikirja pandud privileegidest loobuda. Kui lääne suurriikidelt ja ehk Hiinaltki võiks oodata ”võitja eriõigustest” loobumist või vähemalt teiste suurte upitamist, siis Venemaalt kohe kindlasti mitte. Täpsemalt: niipea mitte. Sest kui Bulganin-Hruštšov, Gorbatšov, Jeltsin ja isegi Putin nagu kõikusid, siis nüüd tehti kõik klaariks president Medvedevi ühemõttelise saatmisega ”iidsele Vene alale” Kuriilidele (millest nädal tagasi siinsamas kirjutasin).

Kuna üks julgeolekunõukogu alalise liikme koha taotlejatest on kõigis vastavates nimekirjades Jaapan, võib ju asja absurdi viies improviseerida stiilis, et Tokyo lepib Kuriilide kaotamisega ja saab asemele koha julgeolekunõukogus … Aga seda juttu ei võta keegi tõsiselt.

Kremli ajaliselt varasemat Kuriilide käiku arvestades jäi Obama India edutamise lubadusega selgelt hiljaks. Ehkki kui juba suu sel teemal lahti tehti ja reis lõpeb Jaapanis, mis samuti tahab kohta julgeolekunõukogus, peaks Obama niisuguse loogika järgi siis Jaapanile sama lubama! Jääb kannatada pühapäevani, siis on selle teemaga klaar.

Tegelikult tuletas Obama lubadus mulle meelde äsja loetud ajaloo lehekülgi sellest, kuidas ÜRO asutajaliikmeks (aga sündis see 24. oktoobril 1945) oleks võinud saada Leedu, täpsemalt Leedu NSV. Sellega ühenduses tuleb esmalt meenutada, kuidas Eesti juunikommunistidele mainiti võimalust saada Mongoolia-sugune staatus, see tähendab vormiliselt iseseisev, ehkki allutatud riik.

Edasi seda, et NSVL kui säärane loodi alles detsembris 1922 kui omapärane liiduvabariikide summa. Et tegu oli maailmarevolutsiooni hõlbustamiseks loodud struktuuriga, sai uue kinnituse sõja ajal ootamatult kokku kutsutud keskkomitee pleenumil ja kohe järgnenud NSVLi ülemnõukogu istungil 1. veebruaril 1944 vastuvõetud otsustega taasluua liiduvabariikide välis- ja kaitserahvakomissariaadid. Stalinit ajendas nendeks sammudeks ameeriklaste armastus igasuguse seadusandlikkuse kasuks – seda oli vaja näidata! – ja konkreetselt alanud ÜRO kavandamine.

Jossif Stalin pakkus ÜRO asutajate hulka kõiki 15 liiduvabariiki, sellele vastas USA president Franklin Roosevelt 49 tollase osariigi pakkumisega. Väärt vastukäik, kui karm tõde poleks selles, et vastastikuse ületrumpamismängu võitis kindlalt Stalin. ÜRO asutajaliikmeks said NSVL, Ukraina NSV ja Valgevene NSV, ent vaid USA, mitte ükski tema osariikidest.

Praegu, osalt seoses Poola ja Venemaa ajaloolaste ühistööga tuletatakse mitmes ÜRO loomist kajastavas publikatsioonis meelde, et koos Ukraina ja Valgevenega olid ÜRO asutajaliikmetena pikka aega kaalumisel ”Balti liiduvabariigid” või konkreetselt Leedu (NSV). Viimasena pakkus Leedut Molotov 7. veebruaril 1945 Jaltas.

Loogikat siin on, kui meenutada põhjendust, mis anti Ukraina ja Valgevene arvamisele valitute hulka: ”nad olid fašistliku Saksamaa kallaletungi esimesed ohvrid ja kandsid kõige suuremaid kaotusi”. Leedu (loovutas märtsis 1939 Klaipeda Hitlerile) liitmine nendega aga ütleb otse, et mängus olid (taastatava) Poola piirid. Winston Churchill ja Roosevelt tulid nii selles kui NSVLi-Soome piiri suhtes vastu Stalini soovidele: piirid jäeti kehtima säärasena, nagu Stalin ja Hitler olid otsustanud.

Tõsi, 1945. aastal korrigeeriti Poola-NSVLi piiri kaheksa kuni kümne kilomeetri võrra siia-sinna. Venemaal ja Valgevenes on ajaloolasi, kelle arvates USA keeldumine kõnelustest Eesti-Läti-Leedu kandidatuuri üle tähendas viitsütikuga miini paigutamist Venemaa kehasse. Võiks öelda, et isegi meeldiv teooria, mis puruneb, rakendades sama loogikat Ukraina ja Valgevene kohta.

Indiat põhjendada on lihtsam, ent seegi on kahjuks tavaline suurriikide omavaheline mäng.