Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/04/25/7807866t1hbb73.jpg)
/nginx/o/2010/11/09/463690t1h74d3.jpg)
Rootsis ilmunud nädalaleht Teataja avaldas juba novembris 1944 üksikasju Pärnust enne linna langemist Punaarmee kätte.
Papa Jannsen, kelle kuju kõrval turistid end Pärnus vahetpidamata pildistada lasevad, on eeskujuna silme ees seisnud paljudel eestimaalastel, kes tema jälgedes astudes on ajalehti-ajakirju välja andnud ja toimetanud.
Ainuüksi perioodika bibliograafias (1766-1940) on loetletud ligi 1800 eri nimetust. Enne Jannseni Perno Postimeest ilmunud väljaannete üleslugemiseks piisab ühe käe sõrmedest.
Alla 100 aastaga omandasid eestlased lehetegemise niivõrd, et kui nad olid 1944. aasta sügisel massiliselt Eesti tolmu jalgadelt pühkinud, hakkasid nad kindlat maad jalge all tundes sedamaid ajalehti välja andma.
Veidi utreerides saab selle kohta öelda: kohvrid paadist kaldale ja kohe otsima kändu, millel istudes saaks esimese artikli kirjutada. Näiteks ajaleht Teataja - eestlaste nädalaleht Rootsis ilmus juba laupäeval, 28. oktoobril 1944. Lehe kolmandas numbris 11. novembril 1944 on Pärnut puudutav nupuke.
Muide, fotot põlevast kaubanduskoolist olen näinud ega pidanud seda algul tõeseks. Eksisin, foto on ehtne. Loos mainitud suvitushotellide põletamine on kaugelkirjutaja eksimus, küll põletati maha Eesti tarbijate kooperatiivi peakauplus Tallinna maantee ja Jannseni tänava nurgal.
“Üks viimaseid lahkujaid Pärnust jutustab Teataja kaastöölisele mõningaid lugusid, mis iseloomustavad taganenud Saksa sõjaväe tegevust.
”Reedel, 22. septembril valitses Pärnus juba täielik paanika. Sakslased trügisid suure kiiruga sadamasse, kus neil oli veel üksikuid laevu, millega taheti alustada põgenemisteekonda Eestist. Eraisikuist enam palju ei hoolitud. Laevaruumi hoiti peamiselt sõjaväelaste jaoks.
Unustatud olid kõik ilusad sõnad ja suuresuulised lubadused Baltimaade kaitsest. Õieti polnud see enam kellegi sõjavägi, vaid rüüstavate röövlijõukude kari.
Võeti kaasa, mida kuskilt kätte saadi, isegi elusaid loomi, sigu, lambaid ja hanesid veeti sõjaväelaste poolt laevale. See kõik tuletas meelde pigemini laadarahva paanilist põgenemist kui korrapärase sõjaväe taandumist võitlusväljalt.
Juba varahommikul algasid linnas lõhkumis- ja purustamistööd. Saeti telefoniposte, lõhuti ühendusteid ja hävitati muid varandusi.
Esimesena süüdati Pärnus kaubanduskooli hoone, kus asus Eesti sõjaväehaigla. Süütamine toimus ühe Saksa pioneeriohvitseri poolt süütegranaatidega ajal, mil hoones viibis veel Eesti sõdureid, kes olid haavatud.
Ohvitser tormas kedagi hoiatamata hoonesse ja heitis süütegranaate mitmesse ruumi. Ise põgenes see hävituskangelane kohale rutanud omakaitselaste eest tagaukse kaudu.”
Edasi järgnesid süütamised ja plahvatused suvitushotellides, ühiskauplustes ja muu ühisvaranduse kallal. Sellel kõigil polnud mingisugust sõjalist tähtsust.
Saksa sõjaväelaste ”kamraadlikkust” Eesti sõjaväelaste vastu ühises võitluses iseloomustab kõige paremini allohvitser T jutustus: ”Olime ”käsukohasel taandumisel” jõudnud R jõeni, mille sillast vooris üle taganevaid Saksa väeosi. Meie üksus oli viimane. Ent vaevalt olid jõudnud meie esimesed mehed sillale, kui kostis kõrvulukustav plahvatus. Sild oli lastud sakslaste poolt õhku. Nägin oma silmaga, kuidas sillal asunud sõdurid tükkideks rebiti ja õhku paisati. Seda tegid meie ”võitluskamraadid” oma lahingukaaslaste vastu sihilikult ja teadlikult. Selles ei saanud olla mingit eksitust.””