Projektis osalevad peale Vene gümnaasiumi Bulgaaria linna Kiustendili lasteaed Slance ja kolm kooli: L'Aquilast (Itaalia), La Rochelle'ist (Prantsusmaa), Soma-Manisast (Türgi). Projektis osalevate laste vanus ulatub 7-14 eluaastani.
Iga maa õpilastele tutvustatakse projekti vältel rahvaloomingut (rahvalaul, rahvatants, rahvapillid, rahvariided, rahvuslik käsitöö) partnerkoolides valminud videoklippide ja slaidiesitluste põhjal. Sinna juurde veel kodulinna ja riigi tähtsamad vaatamisväärsused.
Vene gümnaasiumist osalevad projektis 6. klassi õpilased, kes on esimesest klassist alates tegelnud eesti rahvatantsuga õpetaja Luule Kustassoo käe all. Õpilased saavad kokku 2011. aasta mais Prantsusmaal laste folklooripeol.
Teekond Soma-Manisasse võtab aega. Selleks tuleb kõigepealt lennata Istanbuli, seejärel, kasutades taksoteenust ja kauplemisoskust sõiduhinna üle, jõuda õigesse bussijaama. Ainsate välismaalastena öises kaugsõidubussis mööduvad järgmised kaheksa tundi. Kaassõitjad suhtleksid meelsasti Eestist saabunutega, ent see pole võimalik, sest nende seas inglise keele oskajaid lihtsalt pole. Hiljemgi saab selles veenduda, et Türgis pole inglise keele valdamine enesestmõistetav, kuigi näiteks meie partnerkoolis õpitakse seda alates neljandast klassist nagu ka saksa ja prantsuse keelt.
Aga kombed kaugsõidubussis on Eestiga võrreldes nagu öö ja päev. Kõigepealt pakub reisisaatja (meessoost muidugi) kõigile topsi juua, mõne aja pärast piserdab sõitjate peopesadesse sidrunilõhnalist odekolonni. Selle omamoodi desinfitseerimisviisiga puutub edaspidi tihti kokku, näiteks söögikohas enne magustoidu kallale asumist. Seejärel tuuakse kõigile vaakumpakendis kaloripomm ja tass teed või kohvi. Juua pakutakse öö jooksul veelgi ning kusagil reisi keskel valgub kogu bussiseltskond üksmeelselt umbes viiekümneks minutiks hiigelsuurde toidukompleksi keha kinnitama.