Türgis kohtuvad ida ja lääs

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Vene kooli õpilased ja õpetajad käisid Comeniuse projekti raames Türgis.

FOTO: Erakogu

Koolivaheajal viibisid Vene gümnaasiumi õpetajad Tamara Gordina, Luule Kustassoo ja Leili Sägi Türgis Comeniuse projekti partnerkoolis Soma-Manisa linnas. Projekt kestab teist õppeaastat ja kannab nimetust „The folklore – an European intercultural link“.

Vene kooli õpilased ja õpetajad käisid Comeniuse projekti raames Türgis.

FOTO: Erakogu

Vene kooli õpilased ja õpetajad käisid Comeniuse projekti raames Türgis.

FOTO: Erakogu

Vene kooli õpilased ja õpetajad käisid Comeniuse projekti raames Türgis.

FOTO: Erakogu

Vene kooli õpilased ja õpetajad käisid Comeniuse projekti raames Türgis.

FOTO: Erakogu

Vene kooli õpilased ja õpetajad käisid Comeniuse projekti raames Türgis.

FOTO: Erakogu

Projektis osalevad peale Vene gümnaasiumi Bulgaaria linna Kiustendili lasteaed Slance ja kolm  kooli: L'Aquilast (Itaalia), La Rochelle'ist (Prantsusmaa), Soma-Manisast (Türgi). Projektis osalevate laste vanus ulatub 7-14 eluaastani.

Iga maa õpilastele tutvustatakse projekti vältel rahvaloomingut (rahvalaul, rahvatants, rahvapillid, rahvariided, rahvuslik käsitöö) partnerkoolides valminud videoklippide ja slaidiesitluste põhjal. Sinna juurde veel kodulinna ja riigi tähtsamad vaatamisväärsused.

Vene gümnaasiumist osalevad projektis 6. klassi õpilased, kes on esimesest klassist alates tegelnud eesti rahvatantsuga õpetaja Luule Kustassoo käe all. Õpilased saavad kokku 2011. aasta mais Prantsusmaal laste folklooripeol.

Teekond Soma-Manisasse võtab aega. Selleks tuleb kõigepealt lennata Istanbuli, seejärel, kasutades taksoteenust ja kauplemisoskust sõiduhinna üle, jõuda õigesse bussijaama. Ainsate välismaalastena öises kaugsõidubussis mööduvad järgmised kaheksa tundi. Kaassõitjad suhtleksid meelsasti Eestist saabunutega, ent see pole võimalik, sest nende seas inglise keele oskajaid lihtsalt pole. Hiljemgi  saab selles veenduda, et Türgis pole inglise keele valdamine enesestmõistetav, kuigi näiteks meie partnerkoolis õpitakse seda alates neljandast klassist  nagu ka saksa ja prantsuse keelt.

Aga kombed kaugsõidubussis on Eestiga võrreldes nagu öö ja päev. Kõigepealt pakub reisisaatja (meessoost muidugi) kõigile topsi juua, mõne aja pärast piserdab sõitjate peopesadesse sidrunilõhnalist odekolonni. Selle omamoodi desinfitseerimisviisiga puutub edaspidi tihti kokku, näiteks söögikohas enne magustoidu kallale asumist. Seejärel tuuakse kõigile vaakumpakendis kaloripomm ja tass teed või kohvi. Juua pakutakse öö jooksul veelgi ning kusagil reisi keskel valgub kogu bussiseltskond üksmeelselt umbes viiekümneks minutiks hiigelsuurde toidukompleksi keha kinnitama.

Varahommikul sihtkohta saabunuid üllatab üpriski Eesti moodi ilm – hall ja sajune. Rõõmsameelne (ja umbkeelne) partnerkooli direktor Erhan koos inglise keele õpetajast tõlgi, kauni Aišegüliga juba ootavad.

Majutuspaigaks projekti rahvusvahelisele meeskonnale saab ligi 40 kilomeetri kaugusel asuv Pergamoni ehk türgipäraselt Bergama linn, mille ümbrus on tiine Antiik-Kreeka aegsetest arhitektuuriväärtustest. Köisraudtee viib meidki ühel päeval Akropolile, kus on maailmakuulsa  Pergamoni altari algne asupaik. Praegu saab seda näha Berliinis Pergamoni muuseumis.

Kohtumine viie riigi õpetajatega on soe ja südamlik. Kõigil on veel värskelt meeles maikuine kokkusaamine Eestis ning on meeldiv kuulda häid sõnu meie riigi ja kodulinna kohta. Tõepoolest, pingutasime väga, et esimest korda Eestisse saabunuile neli päeva mais meeleolukaks muuta ning Eestist ettekujutus anda.

Projektitöö käigus vaadatakse seekord videoid iga maa rahvatantse esitavatest lastest, uudistatakse rahvarõivaid, püütakse  ühiselt tantsusamme seada, et neid kodus oma õpilastele selgeks teha. Vaadatakse ka laste valmistatud slaidiesitlusi vaatamisväärsuste kohta ning pannakse paika kohtumiste ajad Itaalias ja Prantsusmaal.

Põnev on tutvuda Türgi koolieluga. Koolisüsteem meie omast suurt ei erinegi, kultuuri mõttes on pilt aga hoopis teine. On era- ja riigikoolid, ent õpetajad eelistavad riigikoole, sest seal töötada on prestiižsem (nõuab muuhulgas erialase eksami sooritamist) ja palk kopsakam. Silma hakkavad sõbralikud suhted õpilaste ja õpetajate vahel, ka eksponeeritakse kaugetele külalistele oma isiklikke  lapsi ning eriti nende inglise keele oskust.

Muidugi käib iga kohtumise juurde pikk ning põhjalik vestlus (ikka türgi keeles, ülevaatliku tõlkega inglise keelde) ja klaaside kaupa kuuma Türgi teed. Seda juuakse eranditult kõikjal ja kiiret ei näi kellelgi olevat.

Huvitav vestlusring leiab aset linna koolide inglise keele õpetajatega ning selle eesmärk on anda neile võimalus inglise keele vestluspraktikaks. Õpetajannad ilmuvad koos abikaasadega, sest õige naine liikuvat ikka vaid koos mehega. Linnaisadega toimub samuti päris mitu kohtumist.

Väliskülalistele osaks saanud ebahariliku tähelepanu tõttu tekkis vägisi mõte, et küllap ei sattu neid Soma-Manisa linna sageli. Niigi hõivatud tõlk Aišegülilt seda küsima ei hakanud.

Linna tantsukoolis esitab ansambel meile kohaliku piirkonna tantse ja demonstreerib rahvarõivaid. Muidugi ei pääse keegi õpetajaist põhisammude õppimise kiirkursusest. Mehed peavad seejuures ette kujutama, et nad on kotkad …

29. oktoobril on Türgi Vabariigi aastapäev ja nii satume meiegi linna staadionile õpilaste paraadile, mida küll kohalikud festivaliks nimetavad. Aišegül on oma sõnul palvetanud, et sadu ei tuleks. Ilm on jahe ja tuuline, kui sadu ja sadu õpilasi marsib lippude all staadioni vihmajärgselt niiskele murule. Lapsed on õhukestes pluusides ja kannavad koolivormi, pedagoogid on enamasti mustas. Iga kooli kolonni ees sammub trummiorkester, müra on kõrvulukustav. Traatvõrguga piiratud ning okastraadiga ääristatud tribüünile tõuseb partei ja valitsus ning tööveteranid.

Olgu siinkohal öeldud, et 70 000 elanikuga Soma linnas paikneb mitu söekaevandust ja on elektrijaam ning see tundub Türgi mõistes küllaltki jõukas linn olevat.

Kõikjal hakkavad silma Kemal Atatürki, vabariigi rajaja ja esimese presidendi portreed ning Türgi riigilipud. Järgnevad sütitavad kõned, ägedad ja valjuhäälsed, lapsed ja täiskasvanud loevad mikrofoni poeeme ja luuletusi. Autasustatakse linna tublimaid õpilasi ning etendatakse tükikest riigi ajalugu. Kõik see kestab kaks tundi ja päädib staadionitäie õpilaste tribüüni eest möödamarsiga.  

Eelmisel päeval kahte lasteaeda külastades hämmastas nendeski lippude ja portreede rohkus, kõik laste loovtööd olid valmistatud vabariigi aastapäeva ja Kemal Atatürki ülistamise vaimus.

Õpilaste vanemad, kes staadioni kivipinkidel meid ümbritsevad, elavad toimuvale väga kaasa ja lehvitavad õhinal oma võsukestele, püüdes neid rahvamassi seast märgata.

Kahe tunni möödudes viiakse projektipartnerid koolidirektori kabinetti kuuma teed jooma. Kõrvalruumis katavad elevuses emad pikka pidulauda rahvuslike hõrgutistega. Nad on valmistanud väga põnevaid roogi, samuti pakkinud igale külalisele kingituse – omakootud villased sokid ja kaunite heegelpitsidega ääristatud Türgi pearätiku. Sõbralikud naeratused ja külalislahkus korvavad mingil määral ühise suhtluskeele puudumise.
Nagu ikka, on kohtumiste juures kohaliku ajalehe ja raadiojaama reporterid. Hämmastav on türgikeelset ajalehte uurides tõdeda, et Comeniuse projekti kajastavas artiklis ei ole isegi välja toodud riikide nimetusi, kust külalised on saabunud. Kõik läheb ühise nimetaja alla – „inimesed Euroopast“.

Umbes samal ajal, kui meie lennuk oktoobrikuu viimasel päeval Istanbuli Atatürki lennuväljalt õhku tõuseb, et suund Riiale võtta, kärgatab rahvarohkel Taksimi väljakul pomm, milles saab viga mitukümmend inimest. Maailm on ettearvamatu …

Tagasi üles