Varjupaiga asukad unistavad oma kodust ja tööst

Raivole (vasakul) ja Jürile meeldivad tööpäevad puhkepäevadest rohkem: siis on vähemalt midagi teha. Foto: Ants Liigus

“Oleme kaks õnnetut inimest,” ütleb enda ja oma sõbra Raivo kohta varjupaiga elanik Jüri. Nende lugu on kulgenud nagu paljudel saatusekaaslastel kõikjal Eestis: karile jooksnud pereelu, elamispind jäi naisele-lastele. Mehed on varjupaigas elanud üle aasta.

“Elu läks raskeks, töö sai otsa, elamispinnad kadusid ära,” resümeerib Jüri.

“Ise olin süüdi,” ohkab Raivo. “Nina viina poole ja naisele ei meeldinud, et sõbrad olid tähtsamad kui tema.”

Üksi on raske

Probleeme alkoholiga on aktiviseerimiskeskuse juhataja Priit Ruudu jutu järgi paljudel varjupaiga elanikel, aga kindlasti mitte kõigil. “2008. aasta sügisel hakkas järjest tulema töötuid täies elujõus noori mehi,” tuletab Ruut meelde. “Mõni oli tööta juba aastaid, kuigi päris heade ametioskustega. Kindlasti ei saa üldistada, et inimene ise on oma kodutuses süüdi. Paljudel on probleemiks üksindus: lähedasi peresuhteid pole või on need katkenud. Kui lapsel pole olnud vanemat, kellele loota, siis aastate pärast pole enam vanemal last, kes toetaks ja aitaks.”

Õnneks leitakse uusi sõpru ning elukaaslasi varjupaigaski ja see on igati positiivne, sest üksi on siinilmas raske hakkama saada.

Raivol ja Jüril on täiskasvanud lapsed, aga nendega kohtutakse harva, näiteks matustel. “Võin minna neid vaatama, aga ma ei lähe,” räägib Jüri. “Isegi lapselapsi pole näinud. Mis ma neist segan. Nad teavad, kus ma olen, ja kui minuga midagi juhtub, teatatakse neile.”

Ühiselu ja karm kord

Esimest korda varjupaiga ukse taha sattunud inimene saab ühe öö seal niisama veeta, järgmisel tööpäeval tuleb linna sotsiaalosakonnast tuua tõend, mis kinnitab, et isik on Pärnu elanik ja tal on õigus varjupaigateenust saada. Sotsiaaltöötaja kontrollib, kas inimesel on tõesti viimane häda käes ja ega ta varjupaika tulles oma maja välja üüri – sedagi olevat ette tulnud.

Sotsiaaltöötaja aitab vajadusel vormistada invaliidsuspensioni või toimetulekutoetuse, viimase saamise eelduseks on rehabilitatsiooniteenusel osalemine.

Linnavalitsus maksab toimetulekutoetust 1000 krooni kuus. Sellega saab osta natuke suitsu ja süüa. Või kahe päevaga niuhti maha juua. Kuidas keegi.

Kord on varjupaigas meeste meelest karmivõitu. Enne kella kuut õhtul magamistuppa ei saa, selle ajani saab istuda ühistoas. Kui alkomeeter üle 0,5 promilli näitab, kästakse õues pea selgeks jalutada. “Suvel jalutatakse tihti poole ööni,” meenutab Jüri. “Või noh, suvel läksin sõprade juurde, kui tahtsin viina võtta, ja jäin ööseks. Teadsin, et pole mõtet siia tullagi.”

Raivo meenutab, kuidas ta mõnda aega tagasi käis isa matustel, pruukis neli pitsi viina ja varjupaika sisse ei saanud. Siis ostis pudeli viina, istus suvalisse bussi ja sõitis edasi-tagasi. Külm oli.

“See on omaette hea kah, sest muidu läheks elu veel rohkem rööpast välja,” leiab Raivo ornungihoidmises mõtet. “Kui läheksime tagasi sõprade juurde, ega seal peale joomise midagi oleks. Siin on turvalisem, kõik kontrolli all.”

Tuppa pääsedes pole omaette olemist loota, sest kaheksa kui tosina kaaslasega ruumis tahab mõni magama keerata, mõni lugeda või raadiot kuulata. Nädalalõpp tähendab Jürile ja Raivole täiesti surnud päevi. “Kes hulgub niisama, kes korjab taarat,” räägib Jüri. “Tööpäevadel läheb vähemalt aeg kiiremini. Aga muidu võib siin elada: käime tööl, pesta saab ja suppi süüa, riided seljas.”

Unistus oma kodust

Kuidas mehed enese tulevikku pärast Tulevikku näevad? Oma kodus muidugi. “Ostaks teleka, väikese külmkapi, saaksime jalad alla ometi, jumal hoidku,” unistab Jüri. “Ja siis hakkaks pruudi järele vaatama!”

Paraku nõutavat Jüri sõnutsi alati kaks kuud üüriraha ette ja sellist summat pole kasinast toetusest võimalik kokku hoida. Hea palgaga tööta toime ei tule.

Ruudu sõnutsi on ideaalvariant tõesti see, kui varjupaiga inimene leiab töö ja suudab endale eluaseme üürida. Tihti seda ei juhtu, kuid vahel siiski.

“Meile sattus noormees, kes elas pikalt autos,” meenutab juhataja üht edulugudest. “Ta ei tahtnud oma eelarvamuste tõttu üldse varjupaika tulla, aga kui lõpuks tuli, näitas siin ennast väga heast küljest. Tegi plaatijana väga ilusat tööd, oli nõudlik enda suhtes. Sai meilt Soome tööle, tal on korralik töökoht ja viisakas üürikorter.”

End heast küljest näidanud asukad võivad leida odava üürimajutuse Kaldapealse kodus või linna sotsiaalkorterites.

Kõigil ei pruugi oma eluga edasi minemine õnnestuda, tihti takistab alkohol töö leidmist, korteri üürimist ja ühiselu reeglitest kinnipidamist.


Tulevik

Aktiviseerimiskeskuse Tulevik kodutute varjupaik püüab aidata töö ja elupaigata jäänud inimestel taas jalad alla saada. Varjupaik asub Suur-Posti 18 alates 2003. aastast, sõltuvalt aastaajast ööbib seal 20-50 elanikku, kohti on 54.


Helga Matvere, Pärnu maavalitsuse sotsiaalhoolekande peaspetsialist:

“Maal ei ole kodutuid, kui, siis mõni. Nad on ikka rohkem sotsiaaltöötajate pilgu all ja otsivad ka ise vallavalitsusest abi.

Valdades on rohkem tühje kortereid, mida saab kasutada sotsiaalkorteritena, ja nad paigutatakse sinna elama või valla hooldekodusse. Toimetulekutoetus ja ühekordsed toetused aitavad neil elus püsida.

Paljudest kodututest saaks maksumaksjad, kui nad leiaksid tööd ja mingi elamispinna. Pikka aega koduta olnud inimesed kipuvad selle elustiiliga ära harjuma ega püüagi oma staatusest välja rabelda.

Neid saab aidata ikka nii, et luua juurde varjupaiku, kus saaks külma eest varju, hügieeni eest hoolitseda ja kausikese sooja suppi.

Tööd leiaksid kodutud ehk tugiisiku toel, kes neid juhendab ja suunab, üksinda puudub neil enesekindlus ja julgus.”
 

Raul Kivi, Pärnu linnavalitsuse kodutute hoolekande peaspetsialist:

“Kindla elukohata inimeste arv Pärnus on suhteliselt stabiilne, vahepealne majanduslangus pole varjupaiga täitumust suurendanud. Varjupaiga kasutajate arv on langenud suuresti tänu Kaldapealsele, paljud senised varjupaiga elanikud on sinna ja sealt edasi liikunud.

Hinnanguliselt on linnas ligemale 100 inimest, kellel puudub kindel elukoht, neist umbes 60 probleemid on sellised, et nad vajavad varjupaigateenust. Ülejäänud on leidnud oma eluasememurele ajutise lahenduse kas tuttavate või sõprade elamispinnal või ööbimiseks kohandatud ruumis.

Vältimatu abi süsteemi Pärnus pean suhteliselt optimaalseks, abivajajatele on kõik esmavajalik tagatud. Senisest lihtsam võiks olla pääsemine sõltuvusravile ja suurem siirdeeluasemete (nagu Kaldapealne) arv. Selleks, et kindla elukohata inimesed jälle ise hakkama saaksid, peaks individuaalne lähenemine teenustes suurenema, praegu selleks lisaressursse pole.

Tänuväärse panuse on sellesse valdkonda andnud vabatahtliku töö tegijad ja mittetulundusühingud.

Algse plaani kohaselt peaksid varjupaigateenuse korraldamisel linna kulutused 2011. aastal piirduma 1,5 miljoni krooniga.

Osa teenuseid kasutavad nii kindla elukohata inimesed kui ülejäänud vähekindlustatud: supiköök, toiduabi, riideabi, päevakeskus, rehabilitatsiooniteenus. Vastavate teenuste kogumahuks on aastal 2011 planeeritud kuni 1,29 miljonit krooni.”