Kihnlased lõid Toompea lossis saadikutele tantsu

Riigikogu esimees Ene Ergma tervitab kättpidi suuri ja väikesi kihnlasi, kes mardipäeval Toompea lossi töisesse argipäeva vaheldust tooma on tulnud. Foto: Ants Liigus

Pealinnas Toompea lossi avaras fuajees välguvad mardipäeval troid ja kördid, nende kandjad sätivad välja oma näputööd ja trükised, enim aega jätkub Kihnust tulnutega suhtlemiseks riigikogu esimehel Ene Ergmal.

Ülejäänud parlamendiliikmed on hõivatud tööst komisjonides, käib esimese eurodes koostatava riigieelarve teine lugemine ja istungi alguseni ning sellele eelneva infotunnini pole kuigivõrd aega.

Ühel pool sinise pehme vaibaga kaetud treppi seina ääres SA Kihnu Kultuuriruum ehk Mare Mätas ja Kihnu muuseum ehk Maie Aav, teisel pool, joonelt nende vastas SA Kihnu Kultuuri Instituut ehk Mark Soosaar ja kihnukeelne raadiohääl Mere Marju, vahepeal sebimas isegi legendaarsest Kihnu Jõnnust kuulsam tegija Järsumäe Virve.

Kihnlased taanduvad kogu oma maailmapärandisse kantud pärimuskultuuriga olematuks, kui Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumi mardisandid välisuksest sisse tormavad. Nendega koos reporterid, telemehed, piltnikud. Kolm riigikogu Marti nagu jumalad taevast laskuvad lastele lehvitama ja kommi jagama. Kui santimine läbi, saabub fuajeesse sügav vaikus.

Laul paneb jala tatsuma

“Nüüd on umbes nii, et meie laua rahvas ja teie laua rahvas,” nendib Uie-Matu Mare ja Kihnu Virve arvab, et on aeg laulda merest ja kodusaarest.

Ainus, kes martide sisse-väljajooksu järel oma positsioonilt ei taandu, on täheteadlane ja parlamendiliikmete ohjaja Ene Ergma. Temaga jutleb SA Kihnu Kultuuriruumi nõukogu liige, Pärnu abilinnapea Annely Akkermann.

“Ilmselt hakkavad jõulud lähenema, siis kihnlased tulevad siia oma ilusa käsitööga, täna sattusid nad koos martidega,” kõneleb riigikogu esimees. “Mul on hea meel näha, et Kihnu Virve on heas vormis, pakun välja, et kümne aasta pärast võiks ta esimese eestlasena kosmosesse lennata,” kallistab ta laulumemme. “Tere tulemast! Tundke ennast siin hästi!”

Trepist üles-alla saalib ülikondades ja asjalike nägudega toompealisi, kes kummitustena fuajee läbivad ja kahte kätt pilke heites nähtamatuks püüavad jääda. Mantlihõlmade lehvides tõttab ukse poole majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, silmab Virvet ja pöörab kannalt ringi. Mis juttu minister Pärnumaa kultuuripärlile kõrva sosistas, jääbki saladuseks.

“Seda ma sulle ei ütle, mis me rääkisime, see on saladus,” kostab Virve endale iseloomuliku muige ja silmade sädelusega, kui nende vestluse vastu huvi tunnen.

Virve pereansambli noorliige, Pärnu Vanalinna põhikooli õpilane Liisa Kiviselg võtab viiuli ja mängib loo, mille peale südamest ja siiralt plaksutavad vahepeal pidama jäänud kantseleitöötajad.

On laulu ja pärimuslikku ratastantsu, kus liigutakse ringis, käsi eeskõndija õlal, regi- ja merelaule. Viiendat korda kihnlaste kõrgele mäele toojat Mark Soosaart näeb tantsuringis nagu Ergmadki.

“Eestis peab rahvakildudel olema oma lobitöö kõige kõrgemal tasemel,” ütleb kiirustav regionaalminister Siim-Valmar Kiisler. “Kihnul on oma toetusprogramm, positsioon on väga tugev ka riigiametites, nii et vaatame seda positiivses võtmes.”

Leib paneb suu matsuma

Käsitsi kootud kindad, sokid ja mütsid, vööd, kördi- ja poekotid, nukud ja UNESCO vaimse ja suulise pärandi nimekirja kantud Kihnu kultuuriruumi tutvustavad raamatud, voldikud, kooliõpikud ning aasta keeletegu “Aabets”. Uudistajad vahelduvad ja krabisevaid kroone vahetatakse kauba vastu mõlemat kätt treppi.

“Kuidas sobib?” keerab ennast riigikogu kultuurikomisjoni liikme Lauri Vahtre poole haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, peas pehme kõrvik ehk kihnu keeles tulla. Sobib! leiavad kõrvalseisjad ja minister kaob korraks lossi sügavusse, sest plastraha ei ole siin letis maksevahend.

“Toetan pärimuskultuuri ja selle õpetamist täie rinnaga, murdekeelte õppimist toetan, sest need inimesed, kes armastavad oma kodu ja kultuuri, on parimad isamaalased,” kinnitab Lukas, mõeldes Kihnu kooli õppekavale, kus tunniplaanis on nii kodusaare keele kui esiemadelt-isadelt pärit käsitööoskuste omandamise tunnid.

Musta-valgekirju mustriga tulla uljalt peas, kostab kiirustav minister, et ta läheb sellega Brüsselisse. “Eestit tulebki sinna viia,” saadab teda kellegi ütlemine.

Tooma Vilma on kostiks kaasa andnud “rugileiva” ja saia, mis nagu Vana-Roo Aime “rugipüüli-leib” rändab taldrikult suhu, ning rahatähed ehtkoduste küpsetiste eest kahandavad leiva- ja saiavaru.

“Eesti inimese elujõud on nii tugev, et need saared tühjaks ei jää,” mainib lõhnavat koduleiba maitstes ja kiites riigikogu liige, kunagine regionaalminister Jaan Õunapuu. “Kui ma 2005. aasta jaanuaritormi järel kopteriga Manijal käisin, oli see vee all, aga inimesed olid optimistlikud, käegalöömist küll ei kogenud,” meenub talle värvikas seik.

“Pigem kaunistasime oma kohalolekuga seda päeva, tõime värvi riigikokku. See on rohkem vaimses plaanis teadvustamine, et oleme olemas, pärimuskultuuri rahvakilluke. Ja kui väikesaarte eripäraga seotud seadusi või taotlusi arutatakse, mõistetakse ehk meidki paremini,” arvab Kihnu kultuuriruumi vaimne ema Mare Mätas.