Bambusmassaaž nagu vettehüpe tundmatus kohas

Strandi wellness-keskuse massöör Lisanne Timberg ütleb, et bambusmassaaž pakub käsimassaaži kõrval tegijalegi head vaheldust. Foto: Urmas Luik

Pärast katset kedagi toimetuse meestest bambusmassaaži saata, tuli ikkagi endal tundmatus kohas vette hüpata, sest selgus, et mehed vajavad enne niisugust protseduuri pisut rohkem aega vaimu valmis sättimiseks. Pealegi oli aeg Pärnu Strandi wellness-keskusega kokku lepitud.

Et ükski kolleeg polnud omal nahal proovinud bambuskeppidega tehtavat massaaþi, usaldan end massöör Lisanne Timbergi hoolde valge lehena. Tõsi, enne massaaþilauale heitmist uurin ettevaatlikult, ega mind keppidega suisa nüpeldama hakata. Saanud naeratavalt massöörilt vastuse, et ”bambusmassaaþ erineb käsimassaaþist põhimõtteliselt vaid selle poolest, et seda tehakse spetsiaalselt silendatud eri suuruses bambuskeppidega”, heidan rahuliku südamega pikali.

Kuulnud masseerijalt, et see Aasiast pärit hooldus on salendava ja pinguldava toimega, mistõttu sobib eriti hästi turses või kiulise tselluliidi korral, olen rahul, et mehed loobumisvõidu andsid. Milline naine siis pingutamist ei vaja!

Timberg hoiatab, et tõsine vastunäidustus on veenilaiendid, kuna bambushooldus hõlmab suures osas ka jalgu.

Jalad õlitataksegi esimesena sisse, vaikne muusika mängib ja tunne on, nagu keegi siliks tainarulliga mu sääri. Tallaaluseid masseerides on pisut kõdi ja sääres leiab massöör üles nii mõnegi valusa punkti. Plagin annab tunnistust, et rullimisele järgneb kerge kloppimine, kostab tamtammimängu meenutav heli nagu märguanne, et jalad on masseeritud.

Pilk põrandat sihtimas, uurin selga õlitavalt massöörilt, mis põhjusel see keppidega massaaþ hea on. “Bambusmassaaþ on hästi lõõgastav, rahustav, vettväljutav ning stimuleerib keha vere- ja lümfiringet,” saan töösse süvenenud teenindajalt napisõnalise vastuse.

Kui rull piki selga sõitma hakkab, olen tegelikult pinges, sest tean käsimassaaþi kogemustest, et kusagil turjal asuvad kohad, millele vajutamine aietama paneb. Aga ei midagi: mõnus rammestus tuleb peale, silm kipub vägisi kinni vajuma, kerge plagin turjal annab tunnistust, et 40 minutit massaaþiks ette nähtud aega hakkab täis saama.

Tõusnud massaaþilaualt, saan uurida ka bambuspulki, mida küll millegipärast keppideks nimetatakse. Kõige jämedam on umbes kolme-neljasentimeetrise läbimõõduga ja silma järgi hinnates 30-40 sentimeetrit pikk, teised on pisut peenemad. Timberg selgitab, et leidub peenemaidki keppe, mida kasutatakse näiteks armide silumiseks.

Enne lahkumist saan massöörilt soovituse senisest pisut rohkem vett juua, et jääkained organismist uhtuda.

Pärast massaaþi on üsna sama tunne nagu ikka hoolitsustelt tulles, eriti kui oled saanud 40 minutit tööpäeva lõpus endale teha.

Hommikul ärgates annab keha märku, et midagi on toimunud. Tunne on täpselt selline, nagu oleks üle pika aja võimlemistrennis käinud ehk olematud turjalihased annavad enda olemasolust märku. Ei saa öelda, et turi valus oleks, kuid lihased on natuke hellad, aga mitte nii jäigad nagu tavahommikutel, kui pead tuleb väga ettevaatlikult keerata, sest kaelasooned on pingul.

Kolmandal päeval turi enam ei pakitse ja pingegi pole tagasi tulnud.