Priit Sutt: Nii tahaks isadepäeval öelda: palun ärge andke lastele katteta lubadusi

Foto: Urmas Luik

Kaheksa aastat Pärnu lastekodu juhtinud Priit Sutt tunneb kahe tütre isana rõõmu, et isa roll leiab meie ühiskonnas järjest enam tunnustamist ja isad julgevad väljaspool kodu oma pisipõnnidega tegelda.

Isadepäev aga ei peaks Suti sõnutsi olema pelgalt tänusõnade lausumiseks ega koogisöömiseks, vaid see päev, kui isad otsivad üles oma eemal elavad lapsed, kes vahepeal pikalt tähelepanuta jäänud.

Kas lastekodus tähistatakse isadepäeva, on see teile kurb või rõõmus päev?

Ikka tähistame. Tänavu on meil plaanis minna oma sõprade, Pärnu Lions klubi meestega Soomaale matkale ja piknikule.

Ei, isadepäev ei pea lastekodus sugugi kurb olema. Me ei rõhu oma töös lapse negatiivsele kogemusele, vaid räägime üldinimlikest väärtustest ja vaatame ettepoole.

Enamikul teie maja lastest on isa kuskil olemas, mida lapsed tunnevad seoses isadega?

Orbe on tõesti olematu arv. Ema või isa puudus pole see, miks lapsed tänapäeval siia satuvad. Sageli on põhjuseks alkohol, aga ka tervise- ja sõltuvusprobleemid.

Nii palju kui mina olen lastega vestelnud, pole vanemad teema, millest meeleldi räägitaks. Mõnikord lapsed häbenevad neid.

Kas lapsele on üldse isa vaja või piisab, kui keegi hoolitseb tema eest hästi?

Elus võib kujuneda nii, et üks annab elu, aga kasvatab teine. Vahel on just teised need, keda laps oma tõeliseks isaks ja emaks peab. Kahtlemata on lapsele vaja ema ja isa eeskuju, aga need ei pea tingimata olema bioloogilised vanemad.

Kas isad tunnevad oma laste vastu huvi ja käivad külas?

Külaskäike tuleb ette haruharva. Mitte ainult isad, emadki ei käi lapsi vaatamas.

Peaksid nad seda tegema?

Oleneb, mis eesmärgiga vanem tuleb. Kui nad toetavad lapse arengut ja on positiivselt meelestatud, siis ikka on tore, kui tullakse.

Mõnikord aga tullakse ja antakse lubadusi, mida ei suudeta täita. Näiteks, et varsti tullakse uuesti või et peagi pääseb laps koju tagasi. On juhtumeid, kus selliseid lubadusi jagatakse aastaid.

Kui lootuste ärgitamisega hakatakse last mürgitama, ei mõju see lapsele hästi. Eks meie pea siis last lohutama, kui vanemate lubadused jäävad täitmata.

Kindlasti ei pane me kätt lapse ja vanemate suhtele ette, aga kui näeme, et suhe hakkab negatiivseks kiskuma, üritame nii vanemaga vestelda kui lapsele tagamaid selgitada.

Praegu räägib kaks ülimenukat saadet “Sind otsides” ja “Pilvede all” sellest, kuidas isata täiskasvanuks sirgunud inimesed igatsevad leida oma vanema. Kas näete sama tungi oma töös?

Meie lastele pole saladus, kes nende isa on. Ses mõttes pole suurt igatsust ega otsimist. Tungiv vajadus oma vanemad leida on ilmselt seotud sellega, et neid on hoitud saladuses.

Mõnikord on isa loonud uue pere, kuhu sündinud uued lapsed, ja lubab lastekodusse sattunud lapsele järele tulla. Algul isegi käiakse vaatamas, aga siis laps unustatakse ära. Eriti valus ongi just neil lastel, kellele on katteta lubadusi jagatud.

Nii tahaks isadepäeval öelda: palun ärge andke lastele katteta lubadusi ja kui olete lubanud, siis tehke! Isadepäev ei pea olema ainult kingituste tegemise päev. Sel päeval võiksid isad üles otsida oma tähelepanuta jäänud lapsed.

Milliseks lapsevanemaks kasvavad isata sirgunud poisid?

Poiste kohta on mul raske öelda, sest meestel kipuvad lapsed tulema alles 30. eluaasta paiku, varem alles otsitakse ennast ega olda nii stabiilsed, kui üks isa olema peab.

Tüdrukud saavad emaks tihti 20. eluaastates. Mitu meie tütarlast, kes on Pärnusse elama jäänud ja kellel on juba lapsed, on emana küll supertublid.

Meie tööl poleks mõtet, kui domineerima jääks vanemate mõju. Võin rõõmuga öelda, et valdav osa meie majas kasvanutest saab elus niisama hästi hakkama kui tavalises peres sirgunud lapsed.

Aga mida poisid räägivad, kas nad tahavad isaks saada?

Üldine õhustik on selline, et nad teavad täpselt, mida oma elus ei tee. Nende peas kujunenud tulevase elu soovmudel on teistsugune, kui nad ise kogenud on.

Missugune on teie praktikas olnud kõige masendavam kokkupuude mõne isaga?

Öeldakse, et tüdrukud on lastena paremad, seepärast on neile näiteks kergem leida kasupere. Tegelikult on see vale. Poistega on lihtsam tööd teha, neid on kergem halbadest harjumustest eemale saada ja hobi leida. Kui tüdrukul on midagi pahelist peas, on seda keeruline välja saada.

Sama on meestega. Mulle ei meenugi eriti masendavat näidet isast, küll aga emadest. Teine lugu on kasuisadega, kui seksuaalhälvikud on asunud pere juurde elama eesmärgiga jõuda lastele ligidale ja neid väärkohelnud. Sellised asjad tõepoolest juhtuvad me ümber ja kahjuks on õigussüsteem üle mõistuse leebe sääraste inimeste suhtes.

Aga positiivne üllatus isadega seoses?

Positiivse mulje on jätnud mõni meie majas kasvanud noormees, kes on saanud väga heaks asendusisaks oma elukaaslase lastele. See teeb tõesti rõõmu.

Kõik teie töökohad on olnud seotud hättasattunud laste aitamisega. Mis hoiab säärases ametis?

Ma pole suutnud leida muud ametit, mis annaks veel suurema mõtte hommikul ärgata ja tööle minna. Töö peaks peale palgapäevarõõmu andma muudki väärtust. Kui suudad mõne vääniku kasvatada inimeseks, kes ise on enda üle uhke, ja ühiskond on tema üle uhke, siis mida paremat veel töölt oodata?

Kas teie olete isa?

Mul on kaks tütart, kaheksa-aastane ja ühekuune.

Kurb on see, et mu vanem laps saab käia isal külas just niipalju, kui tema ema lubab, ning isal mingeid võimalusi seda muuta ei ole.

Olete näinud palju katkiste perede lapsi. Mida soovitate vanematele, kes ei taha enam koos olla, aga laste pärast pingutavad kooselu nimel?

Kui laps peab pidevalt nägema kodus väikesel territooriumil kahte omavahel sobimatut inimest, on parem, kui vanemad lahku lähevad. Kui vanemad mürgitavad oma elu, mürgitavad nad sellega lapse lapsepõlve.

Pigem on hea kokku leppida, kuidas mõlemad vanemad saaksid osaleda lapse kasvatamisel. Ja nende kokkulepete sõlmimisel peaks rahaküsimus olema kõige viimane. Paraku on tänapäeval vastupidi: kohtus räägitakse esimesena rahast ja lapsekasvatamise teemat õieti ei puudutatagi.

Ma näen, et isa roll meie ühiskonnas aina kasvab ja järjest enam isasid on nõus pisikese lapsega koju jääma. Veel kümme aastat tagasi ei näinud linnapildis käruga isasid tänaval jalutamas, nüüd on see täiesti tavaline. Masu on peresuhetele mõnes mõttes isegi kasuks tulnud: enam pole nii palju tööd, mehed saavad rohkem perega olla ja avastataksegi, et pere on tööst märksa tähtsam.

Kui tavaelus väärib isa roll üha enam tunnustust, siis kohtusüsteem pole selle arenguga kaasa tulnud. Kui lõhki läinud pere ema suudab kas või enam-vähem viisaka mulje jätta, pole isal kohtus lootustki. Isasid, kes tegelikult tahaksid oma lapsega koos olla ja kohtust õigust otsivad, on päris palju. Aga neil napib lootust.

Mida tunneb isa, kes iga päev tahaks oma lapse elus osaleda, kuid temalt on võetud see võimalus?

Enamik selliseid mehi tunneb lootusetuse ja jõuetuse tunnet. See, et sa ei saa olla oma lapsega iga päev koos, on masendav igale normaalsele isale, sest isa roll on kaitsta oma last ja näidata maailma nii, et laps ei saaks haiget.

Olukord, kus riigi abiga võetakse isalt võimalus seda kõike oma lapse heaks teha, murrab paljud mehed ja on suurel määral igasuguste probleemide algus, olgu see alkoholism või muud sõltuvusprobleemid, depressioon kuni suitsiidini välja.

Õnneks on aktiivsemad isad organiseerumas ja ma loodan väga, et kui mõtlev osa naistest neid toetab, saame parema ühiskonna, kus kõigil on õnnelikum elu.

Perelepitussüsteem enne kohtuistungeid oleks väga hea tugisüsteem lahku läinud peredele ja seisaks neutraalselt laste huvide eest.

Õnnelikud lapsed on iga isa suurim unistus ja elu eesmärk.

CV

* Sündinud 20.06.1970.
* Õppinud Tallinna pedagoogilises seminaris ja Tallinna pedagoogikakoolis.
* 1994-1998 Pärnu laste hoolekandekeskuse Oliver sotsiaalkasvataja,
* Pärnu linnavalitsuse pereabikeskuse lastekaitsespetsialist.
* 1998-2002 Pärnu maakohtu kriminaalhooldusosakonna juhataja.
* 2002. aastast Pärnu lastekodu direktor.
* Eesti laste ja noorte hoolekandeasutuste ühenduse juhatuse liige.
* Vabaabielus, kaks tütart.