Pärast ränka kukkumist paistab tunneli lõpust valgust

Hüljatud masinatehases suvel õnnetusse sattunud poisi ema sõnade järgi on tema elu endiselt pidev tormamine, kuid suuresti tänu nii mõnelegi heale inimesele näeb ta tunneli lõpus veidi valgust. Foto: Ants Liigus

Pärnus hüljatud masinatehases 21. juuni õhtul rängalt vigastada saanud 14aastase Kareli ema Sille tõdes, et tema elu on endiselt pidev tormamine, kuid tunneli lõpust paistab pisut valgust.

Sellest hoolimata, et nimekiri tegevustest, mis õnnetuse tagajärgede leevendamiseks tuleb ära teha, ei taha kuidagi lüheneda.

Sille möönis, et ta oli esiti hirmul, kui Pärnu Postimees avaldas oktoobri keskpaigas ehk ligemale neli kuud pärast traagilist õnnetust soovi tema läbielamisi ja tragöödia üksikasju üldsusele avada. “Olin valmis kommentaarideks, et poja õnnetus on kasvatamatuse tulem ja et poiss on juhtunus ise süüdi,” sõnas Sille. “Kuid väide, et hoopis mina peaksin vabandust paluma, kuna minu laps läks ennast tapma ja püha eraomandit rüvetama, oli ikka liig!” tõi ta seejärel näite netikommentaarist 17. oktoobri Pärnu Postimehes ilmunud artiklile.

Küll saab Sille kindlalt öelda, et rohkem on jõudnud temani positiivset tagasisidet. Peale selle tunneb ta, et head soovid on andnud talle tuge edasi minna. Näiteks on mõjunud ööpäev läbi poja eest hoolitsevale emale südantsoojendavalt selgitused, mida Karelit materiaalselt toetanud head inimesed on rahaülekannetele lisanud. Neid ülekandeid pole küll palju tehtud, kuid Sille sõnutsi on armsaid soove olnud liigutav lugeda.

Sillega on võtnud ühendust viis inimest, kelle tahe Karelit aidata on olnud erinev. Näiteks on pakutud raskelt vigastada saanud poisile massaaži, samal ajal on jumala abigi pakutud. Peale selle on avaldanud head inimesed valmidust Kareliga jalutama minna või temaga muul moel aega veeta.

“Tänu artiklile leidis mind erivajadustega inimeste rehabilitatsioonikeskus,” nimetas Sille veel ühe positiivse ilmingu, millest poja eest hoolitsemisel on abi olnud. “Nad on sõlmimas lepingut Pärnu lastekülaga seoses tugiteenuse pakkumisega. Niisiis näen minagi tugiisiku teenuse suhtes tunneli lõpus valgust.”

Muu hulgas teeb Sillele heameelt, et ta sai rentida pojale koju seisufunktsiooniga ratastooli.

Endist viisi kripeldab Sille südamel sotsiaalsüsteemist info ja teenuste kättesaadavusega seonduv. “Ma olen üsna kindel, et ühel päeval, kui ma saan oma asjad joone peale, uurin kogemusnõustamise kohta,” tähendas ta. “Leian, et sellises olukorras ei tohiks ametnikud ega nõustajad mingil juhul jääda ootama, et küll tullakse ja küsitakse abi, ja kui ei tulda, ei olegi järelikult vaja.”

Sille tõdes isiklikult kogetu põhjal, et lapsevanem mõtleb kriisiolukorras vaid sellele, kuidas olla oma lapsele toeks. Samal ajal ei pruugi ootamatust traagilisest sündmusest traumeeritud inimene suuta otsida teavet vajalike sotsiaalteenuste kohta.

Detsembris ja jaanuaris on Sille pojaga Haapsalus taastusravil. “Tõtt-öelda ei ole ma endiselt uurinud muude ravivõimaluste kohta,” sõnas ta. “Püüan kohandada tasapisi kodu pojale sobivaks, peale selle on Karelil õppetöö.”

Tõenäoliselt tutvuvad Sille ja Karel eri tegevusväljavaadetega rehabilitatsioonikeskuses. Peale selle on Haapsalu füsioterapeut soovitanud uurida ratastoolitennise trennide kohta Pärnus.