Kogu teadliku elu olnud eestlane on venelane

Eesti pass. Foto: Raigo Pajula

Minu sünnimaa on Eesti, kuid kes ma ise olen? Sellise küsimusega pöördus minu poole inimene, kes on pahuksis meie seadustega ja seda just kodakondsuse osas. Kuulasin ära tema jutu ja kaldusin oma otsuses tema poolele.

Tuleb aga välja, et seadusesilm näeb asja hoopis teisest bürokraatlikumast aspektist. Siin see lugu on.

Teame, kui raske on inimlapsel üles kasvada ilma vanemateta. Teadmata midagi inimestest, kes on talle elu andnud ja kelle kohustuseks oleks(on) see inimolevus ka üles kasvatada. Need lapsed jäävad ilma paljustki, mis teistele nii tavaline. Kui sellisest üksikust inimlapsest saab siiski täisväärtuslik kodanik, siis suuresti tänu tahtejõule, visadusele ja tööle.

Üks selliseid on ka meie loo kangelane. Nimetame teda Tomiks. Tom ei ole tundnud peresoojust - ta on üles kasvanud Eestimaa lastekodudes. Õppis ja töötas, rajas kodu ja elaks nagu mees muiste, kui...Jah, seda kodakondsusseadust ees ei oleks.

Nelikümmend ja veidi rohkemgi aastaid on tema emakeeleks olnud eesti keel. Vene keelt õppis ta rääkima alles kroonus. Nüüd aga tuli välk taevast - ta peab kodakondsust taotlema hakkama, sest lastekodus on kellegi käsi märkinud toimikusse rahvuseks venelane. Ole sa siis lahke! Niisama hästi oleks võinud märkida jaapanlane, mongol või tatarlane.

Tegelikult on ta ju kogu teadliku elu olnud eestlane - nii keelelt kui meelelt. Nüüd aga selline aps! Mees on hingepõhjani solvunud. Ja minu arvates õigustatult. Teame ju hästi, kui lahkelt on jagatud kodakondsust "eriliste teenete" eest inimestele, kes on kõike muud kui eestikeelsed või -meelsed.

Kas pole siiski midagi mööda selles kodakondsusega seotud küsimuses? Igatahes Tom enam ametnike ette põlvitama ei kavatse minna - küllalt käidud. "Kui mind kui inimest pole vaja, siis on meie juhtivad jõud, kes seadusi teevad ja nende täitmist kontrollivad, küll inimlikkusest kaarega mööda käinud," lõpetab eluaeg Eestis elanud mees kibedusega hääles.