Meditatiivselt ja poeetiliselt

7. novembril toimus Pärnu raekojas sarja “Abonement 007” raames Reval Ensemble’i kontsert „Quasi niente“.

Rõõm oli kuulata väga heade Eesti heliloojate teoseid, millest mitu oli kirjutatud konkreetselt sellele koosseisule, suurepärases esituses ja riigi ühes paremas kammersaalis.

Kavas oli Arvo Pärdi, Tõnu Kõrvitsa, Erkki-Sven Tüüri, Galina Grigorjeva ja Toivo Tulevi muusika. Esitajateks Neeme Punder (flööt, altflööt), Eda Peäske (harf), Aare Tammesalu (tšello), Lea Leiten (klaver), Kai Kallastu (sopran) ja Andrus Kallastu (dirigent).

Kontserdi pealkiri „Quasi niente” (“Peaaegu mitte midagi”) viitab Grigorjeva samanimelisele teosele ja juhib tähelepanu ühe heliloojate põlvkonna loomingus teataval määral kattuvale tunnusjoonele – vaikuse tähtsustamisele esteetilise, filosoofilise või religioosse väärtusena.

Eesti muusikas selliste väärtuste kandjana novaator Arvo Pärt on öelnud: „Enne kui keegi midagi ütleb, peaks ta võib-olla mitte midagi ütlema. Minu muusika on ikka esile kerkinud pärast seda, kui olen kaua vaikinud sõna otseses mõttes. Vaikus tähendab mulle seda eimiskit, millest jumal lõi maailma.”

Üle lumeväljade

Kontserdi avateos, Pärdi „Pari intervallo” („Võrdsel kaugusel”, 1976) ei jätnud saali ühtki helideta hetke, kuid muusika väga lihtne harmoonia ja aeglane kulgemine tekitas iga harfil tõmmatud noodi vahele mõtestatud aegruumi.

Igal helil oli suur kaal ja teos mõjus kui rahulik vaade üle lõputute lumeväljade.

Pealkiri kirjeldab ühelt poolt teose loomisel kasutatud kompositsioonivõtet, kuid ühtib toodud paralleeliga lumeväljast, kus silmapiir on justkui võrdsel kaugusel, ükskõik mis suunas ei vaataks. Eda Peäske mängus oli iga noot kvaliteetne ja rikka kõlaga.

Tõnu Kõrvitsa loomingust oli seekord kaks näidet: „Solano”(2003) altflöödile, tšellole ja klaverile ning „Talve tee” (2004) sooloklaverile.

Väärtustavad vaikust

Kõrvitsa muusika on väga poeetiline ja teoste pealkirjad tihti seotud loodusnähtustega. Tema vaimustus looduse protsessidest, mis on tabamatud oma detailsuses, on teostes vormunud hõrguks, tundlikuks ja kaasakiskuvaks helimaailmaks.

Solaano on Vahemere-äärne soe tuul ning Reval Ensemble’i esituses kõlas teos tõesti kui tuuleiilide rullumine rannaliival.

Helikeelelt meenutas teos impressionistide stiili arendust, kiiresti vaibuvad muusikalised puhangud ja teatud intervalli kasutamine lõi assotsiatsioone Jaapani helilooja Takemitsu esteetikaga.

„Talve tee” oli helikeelelt kargem, nagu pealkirigi viitab. Klaveri kõla oli väga huvitavalt kasutatud ülemistes registrites, kus nüansirikka puudutusega pianist Lea Leiten joonistas välja kristallpeeni motiive, mis justkui jäälilledeks vormusid.

Erkki-Sven Tüüri „Dedication” („Pühendus”, 1990) kõlas Leiteni ja Aare Tammesalu esituses suurepärase tervikutaju ja vajaliku pingestatusega.

Ka Tüür väärtustab vaikust, kuid erinevalt Kõrvitsast pole tema vaiksed hetked motiivi või materjali hääbumise tulem.

Need momendid tulevad ootamatult, tekitades otsekui vaakumi, ja mõjuvad äärmise kontsentreeritusega nagu korraks tardunud idamaised võitlejad. Nende vaakumihetkede vahele jääb rütmiliselt pulseeriv materjal, mis pikemates lõikudes hüpnotiseerib.

Galina Grigorjeva „Lament” („Itk”, 2000) on algul kirjutatud plokkflöödile ja teose loomisel oli autorile nõuga abiks Neeme Punder, kes kontserdil esitas teose altflöödil.

Punderi interpretatsioon oli üliemotsionaalne, nagu nõudis temaatika – õigeusu traditsioonist pärit nutunaiste itk.

Grigorjeva on teoses kasutanud palju varieeruva rütmiga noodikordusi, mis seostuvad nii tilkuvate pisarate kui preestrite liturgiliste lugemistega ühel noodil.

Muusika nende pisarate ümber oli ägav, samal ajal puhanguline, meenutades kohati idamaiseid flöödisoolosid.

Paljudest sooloflööditeostest erinevalt ei hääbunud „Lamendi” lõpp vaikusesse, seda lõhestas veel viimane karje taeva poole.

Peen kõlakäsitlus

Lõputeosena sai kuulda Eesti ühe säravama ja isikupärasema helilooja Toivo Tulevi teost „Leaving the Deep Lane” (2002) Thomas Stearns Elioti sõnadele.

Laval oli kogu Reval Ensemble, kellega liitusid sopran Kai Kallastu ja dirigent Andrus Kallastu.

Tulevi muusika on omanäoline sõna otseses mõttes: raske on siit tuvastada seoseid või stiilisarnasusi kellegi loominguga. Tema helikeel on ühelt poolt heakõlaline, teisalt pingestatud. Nagu Pärdilgi: iga noot on väärtuslik.

Pingestatust, mis tingitud teatud intervallide kasutamisest ja tihti suurtest hüpetest meloodikas, mahendab eri instrumentide sagedane kasutamine unisoonis.

Siin täiendasid üksteist huvitavalt harf ja klaver, tšello ja flööt, hääl ja flööt. Kogu ansambel mängis peene kõlakäsitlusega ja helilooja taotletud värvid tulid mõjuvalt esile.

Soprani partii oli lähendatud instrumentide omaga: vokaal kandis küll edasi luuletaja sõnumit, kuid muusikaliselt oli see pigem instrumentaalne, seetõttu esitaja suhtes nõudlik.

Kai Kallastu esitus oli nüansseeritud, tema hääle pehmus ja ilu sulandusid pillide kõlaga nauditavalt.