Minu hea sõber ja kauaaegne kaaslane põdes juba pikemat aega ja oli selge, et lõpp on lähedal. Mõte, kuidas tema mälestust jäädvustada, hakkas idanema ja otsima lahendust, kuni otsustasin selle kivisse raiuda. Oma eramu krundi nurgas leidus sobiv koht ja nii olin valmis kõige halvemaks. Selle aasta 13. augustil see päev tuli.
Kohtuotsus kõlas nii: “Eesti kroon kui ühiskonnale mittevajalik eksekuteerida. Otsus viia täide 2011. aasta 1. jaanuaril unustamise läbi.“ Kallis seltsimees ja vend! Kuidas on võimalik sind unustada, kui pikki aastaid oled mind truult teeninud, sinu pärast olen veetnud uneta öid ja kannatanud füüsiliselt sind välja teenides? Sinu matan ma oma aianurka ja panen kivigi peale.
Joonistasin oma visiooni paberile: alus 0,3 x 0,3 meetrit, kivi kõrgus kuni meeter. Võtsin kaasa krundi plaani, kus kivi asukoht ära näidatud, ja joonise ning sisenesin seaduskuuleka linnakodanikuna Pärnu linnavalitsuse planeerimisosakonda palvega kooskõlastada dekoratiivskulptuuri asukoht oma krundil.
Ametnik uuris pabereid, kiitis idee toreda olevat ja kutsus kolleegigi vaatama. Üksmeelselt leidsid nad: “Nojah, mis meil vastu saab olla: oma kivi, oma krunt, oma raha, aga küsime ka kõrgelt ametnikult.” Kõrge ametnik, samuti tore inimene, uuris joonist ja hüüatas: “Väga originaalne idee! Toetame igati, aga konsulteerime kunstnikuga. Siin võib tekkida avalik huvi.”
Õige, avalik huvi on just see, mis mind üldse ei paelu. Kunstnik, väga tore noormees, kiitis mõtte huvitavaks ja pakkus selle teoks tegemiseks vajadusel toetust, muidugi moraalselt. Üks “aga“ tal siiski oli: “Me oleme tänu nendele haubitsate ja Saksa grenaderide demonstreerimisele väga hellaks tehtud, ehk räägime juristiga?”
Muidugi räägime, kui juba tuldud, tahan, et kõik oleks korrektne. Ja muidugi olin veidi kõrvust kergitatud, et mind pannakse samale pulgale tuntud vabadusvõitlejatega.
Aga juristki oli väga sümpaatne, naeris heasoovlikult idee vaimukust ja leidis, et mis saab linnal vastu olla, kui keegi tahab vabatahtlikult oma kulu ja kirjadega meie linna atraktiivsemaks muuta. Üks “aga“ siiski oli. Ta poleks oma sõnutsi jurist, kui ei oleks sellele tulnud: “Te tahate kivil näidata ühekroonist münti, aga selle kujutamise õigus on vist ainult Eesti Pangal, tuleb uurida.” Leppisime kokku, et nad küsivad järele. Läksime sõpradena lahku, nad olid minuga niigi mitu tundi kallist tööaega raisanud. Tubli!
Möödus nädal ja helistati: “Teile on uudis!” Eesti Pank oli saatnud vastuse, et kivi vajab igal juhul nendega kooskõlastamist. Eesti Panka pean ma tegema avalduse koos pildiga ja kui tuleb positiivne otsus, kooskõlastab linnavalitsus minu taotluse. Mis seal ikka, kirjutada-joonistada ma oskan.
Ja kujutage ette, nädala pärast tuli minu postkasti kiri, kus selgelt kirjas, et Eesti Pank ei ole vastu esitatud kujul ühekroonise mündi kujutise kasutamisele. Kribinal-krabinal kohe linnavalitsusse, kus hea sõber kunstnik jahutas mu õhinat teatega, et taotlus tuleb siiski istungilt läbi lasta, et ei tekkiks erimeelsusi. Muidugi, kord on kord, eks ma oota veel nädalakese, küll jõuab. Arvestasin, et talv on kiviraiumiseks, paigaldan tuleva aasta jaanipäevaks, krooni aastapäeval.
Nädala pärast tõttasin taas ametniku vastuvõtule, haarasin valvelauast väikeehituse püstitamise taotluseks kinnitatud blanketi kaasa, et see kohapeal korrektselt täita, aga ametnik suunas mind kõrge ametniku juurde. Seal selgus minu indu pidurdav tõsiasi: kivi kuulub avalikku ruumi püstitatavate skulptuuride alla ja selle tarvis tuleb linnalt tellida ehitusluba.
Mis seal’s ikka, andke vorm, täidan ära ja asi ants. Ei! Selle taotluse peab vormistama litsentseeritud arhitekt, otsigu ma mõni selline, las vormistab ära. Tõe huvides pean tunnistama, et kõrge ametnik ei tundunud nii tore inimene olevat. See selleks.
Arhitekti ma leidsin. Sattus olema tore mees, tuli kohale, vaatas krunti, hindas olukorda ja nädala pärast teatas, et dokumendid juba linnavalitsuses. Ma vist kiirustasin liialt, sest järgmisel päeval ei olnud ametnik neid veel kinnitanud. Öeldi: “Teatame, kui asjad korras.” Tühja nad teatasid!
Vastuvõtupäeval olin taas osakonnas ja oh imet! “Kõik allkirjad on olemas, kohe kirjutame ehitusloa välja.” Pakuti istet ja ametnik hakkas dokumentidega tegelema. Püüdsin aega sisustada mõtisklustega, näiteks, et ma pole kuulnud, et hauakivi paigaldamiseks kalmistule oleks keegi taotlenud ehitusluba. Või on? Ja kui ma poleks nii seaduskuulekas ja paigaldanuks kivi luba taotlemata? Minu eraomand on ju puutumatu?
Küsisingi seda kõrgelt ametnikult. “Siis me määraksime karistuse ja teisaldaksime teie skulptuuri kui ebaseadusliku rajatise, mis on avaliku huvi objektiks,” kõlas vastus ja ma oleks nagu tundnud selles jäist tooni. Küsimusele, miks avalikus ruumis Pikk 16 (teate küll, see kroonilise põlemise all kannatav ehitis) on aastaid teisaldamata, sain lühikese vastuse: “Me tegeleme sellega.“ Ja jäine toon oli täiesti olemas.
Nüüd tegin andestamatu vea ja küsisin, kas see luba on tasuline. “Aga muidugi! Kas te polegi veel maksnud? Loa hind on 2000 krooni ja kuni lõiv pole tasutud, mingit dokumenti ei väljastata,“ tuli vastus.
Võttis pahviks küll, ma polnud sellise väljaminekuga arvestanud, ent seadus on karm, aga seadus, nagu ütlesid vanad roomlased. Selgus veel, et mingit hinnaalandust ei tehta. Ei pensionärile ega debiilikule. Ja et riigilõiv on ikka sama, ükskõik, kas paned kivi aianurka või ehitad kõrghotelli. Nojah, hotellile tuleb meetrite eest lisamaks. Aga vormikohane taotlus tuleb ikka täita: korruste arv. Rõdude arv, liftid, kommunikatsioonid, liiklusskeemid ja jumal teab mis veel. Vaene litsentsiga arhitekt, kes minu pärast pidi nii palju paberit määrima, tunnen talle kaasa.
Mul hakkas päris jahe, tulin tulema.
Nii ma istun segaduses ja raske on lahendust leida. Kui ma tasun riigilõivu, saan küll kivi, aga teksti raiumiseks ei jätku raha. Milleks mulle kirjadeta kivi? Pealegi pole selleks ehitusluba tarvis. Kui ma palun linnarahvalt abi ja seda ei tule, räägib see avaliku huvi puudumisest. Milleks siis ehitusluba?
Kui ma paigaldan kivi ehitusluba välja võtmata, teevad trahvi 500 krooni? Võit on ilmne. Aga kivi veavad ka ära. Kunagi, pärast “tegelemist”.
Oli mul seda jama tarvis? Muidugi, hea sõbra pärast ju. Ah, hoian kõhu kõrvalt kokku ja maksan ära, ehk tulevikus mõni naaber teeb minu krooni kõrval õlle välja! Pagana Viisitamm või kes seal parajasti istub, kama kaks. Kas ma tahan süüdistada ametnikke? Kaugel sellest, kõik nad järgisid seadust ja J.O.K.K. Aga ikkagi, panna ühele riiulile aiapäkapikk ja Vabadussammas?
Õpetuseks. Kui sul jääb ehitusest üle mõni plokk või leiad metsast mõne huvitava kujuga kivi, ära pane teda kohe püsti oma õues, vaid taotle ehitusluba. Ja ei mingeid ekstravagantseid ideid.
Lõpetuseks moraal: kallis pärnakas, istu vaikselt oma urus ja ära sirista.