Austraalias rändamine võib kujuneda lõbusaks

Loovate inimeste kodupaik Kuranda on täis värvilisi galeriisid, butiike ja kunstipoode, kus müüakse kohalike toodangut. Foto: Erakogu

Et Rohelisel Mandril kipuvad olema vahemaad sihtpunktide vahel väga pikad, tundub mõistlik otsida odava rändamise viise. Hääletamise kõrval on soodus võimalus näiteks rendiautode tagastamine mõne dollari eest.

Jõudnud Austraalia idaranniku põhjaosa kuurortlinna Cairnsi, tasub kindlasti ette võtta väljasõit väikesesse hipilikku Kurandasse. Selle väikese linna (mida õigem oleks nimetada külaks) kohvikud, galeriid, näitused, turud, looma- ja liblikapargid meelitavad kokku külalisi igast ilmanurgast.

Kui juba troopilises vöötmes olla, miks mitte põigata paariks päevaks Cape Tribulationile, kus vihmamets kohtub ookeaniga.

Tuhanded kilomeetrid peaaegu tasuta

Oma seikluste saatel oli taaskord aeg niikaugel, et lisaraha teenida. Nii asusimegi Cairnsis tööbüroode kaudu ja kohvikuukselt teisele, CV näpus, tööd otsima. Siinse kena vihmavaba perioodi vahetab oktoobris välja kõrge õhuniiskusega ja lämbe troopikailm. Sellega võib turismiperioodi lõppenuks lugeda. Nii pole turismi valdkonnas enam lihtne tööd leida. Midagi pakutakse, kuid alati ei piisa töötunde, et raha säästa.

Õnneks palusid meid oma maja värvima sõbrad, kes meid hääletades peale olid võtnud. Maja üle võõbanud ja uusi väljavaateid otsinud, selgus, et me ei suuda Põhja-Queenslandis suve ehk vihmaperioodi vastu pidada. Õhk ei liigu ja keha aina higistab. Selline tunne, nagu veedaks päevi sauna eesruumis, kus higi voolab, ilma et ennast liigutaks. Meid mõlemat tabas tahtmatus midagi teha ja pidev tülpimus.

Nii asusimegi uurima võimalusi oma reisi jätkata ja leidsime fantastilise lahenduse, kuidas liikuda edasi soodsalt ja kaugele.

Nimelt on Austraalias mitu autorendifirmat, mis tihti vajavad abi rendiautode tagasitoomisel. Niisiis võib leida pakkumisi, kus tuleb maksta dollar päevas rendiauto eest ja sageli on kogu teekonna kütus tasuta. Küll on piiratud aeg ja kilometraaþ.

Sellised pakkumised toimivad peaasjalikult suurte linnade vahel ja sõiduperiood on tavaliselt niivõrd lühike, et päevas tuleb sõita vähemalt 500 kilomeetrit.

Nii jõudsimegi kolme päevaga, kulutades vaid kolm dollarit ja läbides 2600 kilomeetrit, tagasi oma reisi alguspunkti Sydneysse.

Sydney on linn, millest eales küllalt ei saa. Alati on siin midagi teoksil: mõni festival, näitused, aktsioonid. Siit peaks igaüks leidma endale mõttekaaslasi ja huvitavat tegevust.

Eestist oli parajasti Adelaide’i linna jõudmas kolm sõpra, igaüks oma eesmärgiga. Kes kogub siin raha, kes teeb kunstiprojekti ja kes naaseb koju. Olnud pikalt Eestist eemal, nägemata silmast silma ühtki kodust sõpra, ei tekkinud kahtlustki: tuleks neile külla minna!

Nii asusimegi leidma parimat viisi, kuidas jõuda 1400 kilomeetri kaugusele Adelaide’i. Lihtne olnuks sõita lennukiga, aga mis rändurid me oleks, kui ei seikleks. Tegelik põhjus on siiski raha: ei saa viimast raisata, kui ei tea, kust kohast ja millal uus tuleb.

Niisiis asusimegi uuesti tee äärde. Et tegu on kahe suure linnaga, mille vahel voorib palju rekka’sid, ei osutunud hääletamine üldse keeruliseks: kaks rekka’t ja kaks päeva sõitu.

Sydney ja Adelaide’i vaheline Hume’i kiirtee äärne on peaasjalikult täiesti tühi, vaid kaugele laiuvad kollakad-pruunid heinamaad, mis vahelduvad eukalüptisaludega.

Kõrgelt rekka-aknast nägime sellel reisil esimest korda Austraalia vapil olevat lennuvõimetut lindu emu.

Lõuna-Austraalia osariiki sisenedes ei tohi endaga kaasa võtta puu- ega juurvilju, kuna sel viisil kardetakse levitada taimehaigusi. Nii ongi teeäär tulvil hoiatussilte ja prügikaste ning osariikide piiril teeb patrull pistelist kontrolli.

Põhjaterritooriumil (Northern territory) ei tohi seevastu autos olla pornograafilisi teoseid ega alkoholi. Nõnda jääme huviga ootama, mille eest Lääne-Austraalia ennast kaitseb.

Suuruselt viies linn Austraalias ja suurim Lõuna-Austraalias Adelaide võtab meid vastu rõõmsate sõprade, hea ilma ja sõbralikkusega. Adelaide’i kohta öeldakse, et see on kena maalähedase olemisega linnake, ent eestlasele on tegemist ikkagi miljonilinnaga (1,28 miljonit elanikku).

Linna avastasime jalgratastel, see tundus parim moodus liikuda, sest ühissõidukid ei käi küllalt tihti ja kõndimiseks on vahemaad liiga pikad. Nii avastasime linna huvitamaid osi, näiteks veetsime aega Hiinalinnas suurel nädalalõpu toiduturul, kus ühtlasi asuvad head ja soodsa hinnaklassiga Aasia restoranid.

Peale selle on Adelaide’is väga mõnus botaanikaaed, Lõuna-Austraalia muuseum, kunstigaleriid ja ainult jalakäijatele mõeldud peatänav, kus alati mõni tänavakunstnik esineb ja/või turg toimub.

Eesti kogukond, sprotid ja siider

Adelaide’is tegutseb aktiivselt eestlaste kogukond. Meie sihtisime ennast Eesti majja pühapäevaks, kus mõnusa aktsendiga laulukoor meid kohe omaks võttis ja laulma kutsus. Seekord harjutati nukraid laule. Nimelt oli üks tegusaid Eesti maja liikmeid siitilmast lahkunud ja tema matustel sooviti esitada paar ilusat eestikeelset laulu.

Samal pühapäeval avati majas retroteemaline turg ja baaris müüdi Eesti siidrit! Jääme huviga ootama 3. detsembrit, kui tuleb Eesti pubiõhtu kodumaise õllega.

Adelaide’is asub Vene poodki ja tänu sellele on meie toidulaual tagasi ammu igatsetud tatar ja Vene õlu. Idarannikul väikeses Boweni linnas leidsime poest Riia sprotte ja parimat üllatust ei oleks osanud neilt pooltühjadelt riiulitelt küll loota. Kui nüüd veel kohukest ka kuskilt saaks …

Meil on nüüd plaanis Adelaide’is või selle ümbruses tööd leida, veeta siin sõpradega jõulud ja võtta vastu uus aasta, et seejärel minna läänerannikut avastama.