Asjast rääkides

Cardo Remmel. Foto: PP

Eelmisel nädalal tundis Pärnu linnavolikogu liige Ranno Künnap Pärnu Postimehe veergudel muret volikogu ja taastusravikeskuse Estonia juhtimise ning juhile põhikirjas ettenähtud kohustuste täitmise pärast.

Opositsiooni valimiseelne aktiviseerumine on iseenesest tervitatav, kuid võin kinnitada, et põhikirjajärgsete ülesannete täitmine vastab Pärnus kõikidele nõuetele. Esitatud küsimustest tulenevalt tekkis aga mõtteid, mis vajaksid vastamist.

Volikogu esimees täiskohaga töötajaks?

Põhimääruses nimetatud tööülesannete loetlemise järel avaldas volikogu liige muret esimehe ametikohustuste täitmise võimalikkuse pärast muu täiskoha kõrvalt. Sellest saab välja lugeda ettepaneku muuta volikogu esimees täiskohaga töötajaks või valida ta töötute hulgast, kel tööpäeval pole ühtegi muud töökohustust täita. Igal volikogu liikmel on õigus algatada vastav eelnõu põhikirja muutmise suhtes, kuid siinkohal juhiksin tähelepanu selle ettepanekuga kaasnevatele finantsilistele aspektidele.

Mõni aasta tagasi oli Pärnu linnavolikogu esimees täiskohaga ametikoht, mille kõrval tegutses kantselei. Sellest johtuvalt olid näiteks 2008. aastal volikogu kulud üle kuue miljoni krooni ja 2009. aastal pisut üle nelja miljoni krooni. Nüüdseks on volikogu struktuuri muudetud, mistõttu käesoleva aasta kulud jäävad kõigest 1,2 miljoni krooni piiresse.

Finantsilist külge kõrvale jättes peab tõdema, et reaalselt kulub volikogu esimehel oma ülesannete täitmiseks nädalas üks päev, millele aeg-ajalt lisandub esindusfunktsioon õhtupoolikutel või nädalavahetusel. Raske on ette kujutada, kuidas 40tunnise töönädalaga volikogu esimees linnakodanikele kasulikum oleks ning iga sellele ametikohale kulutatud krooni tagasi tooks. Leian, et lisakuluallika tekitamine ei ole linnale finantsiliselt, vormiliselt ega sisuliselt ratsionaalne.

Asusin Pärnu linna omandisse kuuluva taastusravikeskuse Estonia juhiks olukorras, kus ettevõte oli viimase aasta jooksul kahjumis ja igakülgse arendustegevusega languses. Organisatsioonis puudus äristrateegia, mistõttu buumiaja laienemised osutusid äriplaani ja kontseptsioonita ainult koormavaks finantskohustuseks.

Peale selle kummitab veekeskust ehituspraak. Ainuüksi ehitaja ebaõnnestunud remondikatse oktoobris tõi 700 000 krooni kahjumit tühistatud broneeringutest ja klientidele puuduste kompenseerimiseks, rääkimata kliendisuhete kahjustamisest, mille mõju tunneme siiani. Loodame, et projekteerija ja ehitaja vastastikused süüdistused ei takista tööde lõpuleviimist uue aasta esimestel kuudel.

Selge on see, et kõik see mõjutab Estonia majandustulemust ja dividendide maksmise võimekust, kuid saame aru vajadusest panustada linna võlakoormast väljatoomisesse.

Alla aastaga oleme loonud Estoniale uue äriplaani, investeeringukava, millele lisanduvad sihipärane arendus-, turundus- ja müügitöö. Samuti tahame koostöös ülejäänud ravispaadega panna aluse Eesti terviseturismi klastrile.

Estonia on seadnud eesmärgiks linnale tulu teenimise. Selleks tuleb majandada kuluefektiivselt ja arvestada muutuva turusituatsiooniga. Kui olukord nõuab teatud ärilisi tehinguid või kontseptsiooni muutusi, tuleb vastavad otsused langetada.

Kasvukõver on ülespoole

Isiklikult pean õigeks Estonia kui äriühingu mittekuulumist linnale, kuid arvestades nii ettevõtte kui globaalmajanduse seisu, ei oleks eraldumine praegu mõistlik.

Hoolimata opositsiooni viidatud üle jõu käivatele kohustustele, võin julgelt väita, et Estonia lõpetab 2010. aasta ülespoole kasumikõveraga. Oleme selle saavutanud vaid efektiivsuse tõstmisega, kuid suuremate muutuste rakendamine võtab veel mõne aasta aega.

Nii volikogu esimehe kui Estonia spaa juhina seisan linna majandushuvide eest. Tähtis on see, et nõukogu ei politiseeruks ja oleks äriühingu huvidest lähtuvate otsuste tegija. Siis realiseerub visioon, et spaatöötajad on uhked oma töökoha üle, kliendid rahul suurepärase teenindusega, Pärnu kui kuurortlinn hinnatud kõrgetasemelise ravi ja lõõgastuse pakkujana ning Pärnu Postimees saab kirjutada üle mitme aasta Estoniast positiivses võtmes.