Aeg on väärtustada nõukogudeaegset tüüparhitektuuri

Oliver Orro. Foto: Ants Liigus

Tallinna kultuuriväärtuste ameti peaspetsialist Oliver Orro nendib, et sellest saavad inimesed veel aru, kui arhitektid peavad väärtuslikuna kaitset vajavaks nõukogudeaegseid tipparhitektide šedöövreid.

Keerulisem on lugu tüüpprojekti järgi ehitatud hoonetega. Nagu näiteks Türi äärelinnas ehedal kujul säilinud ja tänapäevalgi poena toimiv nõukogudeaegne selvekauplus.

„See ei ole ju hoonena inetu, see meeldib arhitektuuriajaloolastele, aga kui me tahame selle kaitse alla võtta, tekib küsimus, kas avalikkus mõistab meid või kus on see piir, mida avalikkus alla suudab neelata,“ arutles Orro.

Või kunagine ETKVLi kaubamaja Silla Pärnus Jannseni tänava Tallinna maantee poolses otsas, mille ülemisel korrusel tegutseb praegu Humana.

„Mina ka kuni selle programmini ei olnud kunagi vaadanud Pärnus seda maja sellise pilguga, et see on ilus. Ja nüüd iga kord, kui ma sealt mööda sõidan, vaatan, kui ilus maja. See on päris ilusasti säilinud ja selle juures kajastuvad kõik modernistliku arhitektuuri printsiibid. Ehe modernistlik klaaskast,“ kirjeldas kultuuriajaloolane ja 20. sajandi arhitektuuri inventeerimise programmi juhtrühma liige Orro.

Kas mainitud maja just riikliku kultuurimälestise kandidaat on, aga arvele võiks selle Orro arvates kindlasti võtta. “Arvele võtta” tähendab, et hoonet ei võeta kaitse alla, kuna see näiteks pole päris autentselt säilinud, kuid märgitakse ära kultuurimälestiste riikliku registri andmebaasis, et teavitada selle väärtusest omavalitsust ja avalikkust.

„Need on hooned, mille väärtust me praegu võib-olla ei teadvusta ja mis tunduvad olema nõukogude aja jäänukid. Siin tuleb suur tutvustustöö ära teha muinsuskaitsjatel, arhitektuuriajaloolastel ja omavalitsuste ehitusspetsialistidel, et laiem avalikkuski oskaks nõukogude aja hooneid vaadata arhitektuuripärandi osana,“ tõdes Orro.

Kolm aastat tagasi algatasid muinsuskaitseamet ja kultuuriministeerium Eesti 20. sajandi arhitektuuri kaitsmise ja väärtustamise projekti. Eesmärgiga selgitada välja ajastu arhitektuuri paremik, mis annaks kõigile mõtteainet kultuuriväärtuste kaitsmisel-hoidmisel.

Nüüdseks on kõik maakonnad inventeeritud ja valmis saanud peagi täies mahus muinsuskaitseameti veebiküljelt leitav andmebaas Eesti kogu 20. sajandi väärtuslikematest ehitistest.

Pärnumaale viskas pilgu peale ja märkis oma ettepanekud huvitavamate hoonete ja objektide kohta üles Eesti kunstiakadeemia teadur Epp Lankots. Pärnus tegi sama kunstiakadeemia dotsent Leele Välja.

Programmi juhtrühma kuuluvate arhitektuuriajaloolaste ülesanne on nüüd luua maakondlike aruannete põhjal terviklik ülevaade hooneliikide kaupa, näiteks elamud, nõukogudeaegsed suvilad või sõjaeelse Eesti aegsed koolimajad.

Unustatud torn rannas

Välja tõdes, et Pärnus ongi kõige keerulisem lugu nõukogude aja arhitektuuriga, kuna leidub palju nõutust tekitavaid momente ja tollest ajast pole kaitse all ühtegi hoonet.

Näiteks Kalevi staadioni tribüün ja selle mõlemas otsas teenindushoone, mis ühelt poolt on kohutav ja ebamastaapne koloss, teisalt on selle konsoolne varikatus lausa suurejooneline.

Samal ajal on teada, et staadioni soovitakse uuendada, seetõttu otsustati tribüün dokumenteerida, et jäädvustada andmed objekti kohta tuleviku tarbeks, kui hoonet enam ei pruugi olemas olla.

Välja inventeerimise käigus leitud lemmik pole hoone, vaid räämas rajatis Pärnu ranna piiril, mida paljud suvitajad pole ehk märganudki. See on torn Rannahotelli naabruses kliimapaviljonide juures, mis dotsendi sõnutsi on huvitav märk nõukogudeaegsest kuurordist.

Pärnus on äramärkimist leidnud hooneid, mille puhul neist igapäevarutus mööda kõndivad linlased pole ilmselt kordagi mõelnud, et tegemist võiks olla oma ajastu stiilinäitega, mille väärtuse nullib hõlpsalt näiteks välisseina mõtlematu soojustamine maja algse väljanägemisega sobimatu materjali ja värviga. Nii ongi enamjaolt läinud.

Selles mõttes haruldane on ridaelamu Pärnus Side 7a aastast 1973. Tegemist on klassikalise karniisiarhitektuuri hea näitega. Välja kinnitusel on oluline säilitada hoone arhitektuurne terviklikkus, mis siiani on imekombel jäänud euroremondist puutumata. Ettepanek on võtta see maja arvele kui väärtuslik objekt.

Välja mainis, et üks mastaapsemaid ehitisi Pärnu ranna piirkonnas on sanatoorium Tervis, mis arhitektuurilt meenutab pigem tehast kui õdusat puhkekodu ja mille nii esimene kui teine osa on Eesti arhitektuuriajaloos mänginud olulist rolli.

Esimese järgu on Ell Väärtnõu ja Kaljo Vanaselja projekteerinud 1966-1971 ja 1976-1988 lisandus Vilen Künnapult teine järk. Mõlemad on oma ajastu kohta silmapaistvad, vaatamata renoveerimisele säilitanud algupärase arhitektuurikeele, näiteks toona edumeelne ribiline fassaad.

“Kuna eraldi käsitluse all oli Jüri Okase aastail 1976-1982 projekteeritud Tervise katlamaja kui tööstusesteetika efektsemaid näiteid, mille puhul leidsime ekspertkomisjoniga, et katlamaja võiks olla mälestise kandidaat, siis koos sellega leiti, et tuleks teha ekspertiis ka Tervise esimese järgu kohta eelkõige fassaadi osas,” märkis Välja. Ekspertiis näitab, kas fassaad tuleks kaitse alla võtta.

Välja lisas, et tema ettepanekute seas ei ole Kuldset Kodu vaid seetõttu, et selle kaitse alla võtmise protsessiga on juba alustatud, paraku pole see tänini teostunud.

“Tegelikult ei ole see sugugi kõikide asjade kaitse alla ahnitsemise programm, vaid eesmärk on selgitada välja, millised väärtuslikud loomeliigid meil üldse on, mida meil on ühest või teisest perioodist säilinud,” selgitas Orro.

Ja ühtlasi teha mingi valik selles suhtes, mis võiks minna kaitse alla lausa arhitektuurimälestisena, kuhu võiks moodustada miljööala või millele juhtida tähelepanu, et näiteks omavalitsus oskaks vanema pärandi kõrval neidki väärtuslikke hooneid turistidele tutvustada.

Tõuke andis Sakala lammutamine

Orro sõnutsi tõstatasid arhitektuuriloolased ja arhitektid juba viis aastat tagasi teravalt selle küsimuse, et kui varasemat arhitektuuripärandit on uuritud põhjalikult, siis 20. sajandi arhitektuuriga on muinsuskaitse tegelnud kaootiliselt. Seetõttu puudub terviklik ülevaade säilinud hooneliikidest ja objekte on kaitse alla võetud juhuslikult.

Nõnda on Sindis kaitse all palju elamute näiteid, sealhulgas niisuguseid, mille puhul tekib küsimus, kas neil ikka on mälestise tunnused, samal ajal kui Abja-Paluojal või Kilingi-Nõmmes on samasuguseid ja palju uhkemaid elamuid, mis ei ole kaitse all.

Kõnealuse töö ettevõtmiseks andsid tõuke kogetud valusad juhtumid, nagu Tallinnas Sakala keskuse lammutamine, kus muinsuskaitse viimasel hetkel küll soovis hoonet kaitse alla võtta, kuid sellises staadiumis ei pidanud kultuuriminister seda enam võimalikuks.

“Niisugused küsimused tekivad siis, kui tegemist on juba terava konfliktsituatsiooniga, et miks varem ega ennetavalt ei ole selgitatud, milline osa 20. sajandi arhitektuuripärandist võiks olla väärt kaitset-säilitamist,” tõdes Orro.

Samal ajal ei inventeeritud programmi raames vaid nõukogude aja ehitisi. Kuna samasugune süstemaatiline ülevaade puudub paljude hooneliikide kohta varasemast ajastki, võeti vaatluse alla objektid alates 1870. aastate tsaariajast, läbi Eesti Vabariigi algusaastate kuni Eesti taasiseseisvumiseni 1991. aastal.

“On arvatud, et taasiseseisvunud Eesti Vabariigi arhitektuurile on sellist muinsuskaitselist hinnangut natuke vara anda ja see kuulub pigem arhitektuurikriitika valdkonda. Võib-olla näiteks 15 või 25 aasta pärast tullakse selle juurde tagasi ja hakatakse tegelema 1990ndate arhitektuuriga,” põhjendas Orro.

Paneelikate küsimus

Keerulisemaid valdkondi programmi juhtrühmale on tüüpprojektide järgi ehitatud nõukogudeaegsed elamud, nii korter- kui eramajad, mida ehk peaks soojustama, mis on ebafunktsionaalselt ehitatud ja kus elaniku heaolu seisukohast tuleks mõndagi muuta.

Orro nentis, et raske on öelda inimesele, kelle naabrid on oma majad juba ümber ehitanud ja algse kooskõla tundmatuseni rikkunud, et tema ei tohi seda teha.

“Vähemalt mul on niisugune tunne, et kui me hakkaks paneelikaid tüüpide kaupa lausa kaitse alla võtma, on see veel ikkagi liiga radikaalne samm,” arutles Orro. Ta möönis, et tahtmine oleks sellestki valimist midagi kaitsta, ent programmi juhtrühm on praegu selles suhtes üsna nõutu.

“Teisalt, kas me siis ütleme, et nõukogude aja elamuarhitektuur ei olegi väärtuslik, sealt me peaaegu midagi ei kaitse ja 40 aasta pärast meil ei olegi autentsel kujul säilinud ühtegi nõukogudeaegset eramaja? Mida ütlevad siis tulevased põlved? Järsku ütlevad nad, et kui rumalad olid toonased muinsuskaitsjad,” arutles Orro.

Pärnumaa iseärasused

Pärnumaad väljaspool Pärnu linna asjatundja pilguga väisanud Epp Lankots märkis, et ringsõidu eesmärk ei olnud leida igas vallas hoone ja saada linnuke kirja, vaid vaadata objekte tüpoloogiliselt.

Kuna teadur kaardistas objekte Viljandimaalgi, avanes tal huvitav võimalus võrrelda naabermaakondi ja nende eripära.

Kui Viljandimaal on väga hästi säilinud terviklikud kihelkonnakeskused Suure-Jaanis, Abja-Paluojal, Karksi-Nuias, siis Pärnumaal on hea jälgida maakoolimajade arengut Eesti riigi alguses ja nõukogude vipiarhitektuuri.

Lankots märkis, et Pärnumaal on tunda Olev Siinmaa loomingu mõjutusi, mis on laienenud kogu maakonnale. Siit leiab terve rea 1930. aastate funktsionalistlikke maakoolimaju, millest ehedaim ühes interjööriga on Häädemeeste vallas Massiaru kool.

Ühesuguse maakoolitüübi esindajad on Metsapoole, Lindi vana ja Saulepi vana koolimaja. Need on 1930ndate alguses põllutöökoja ehitusvalitsuses Arnold Väli tüüpkavandi järgi ehitatud hooned, mis omal ajal tõid moodsa ruumilahenduse maapiirkondadesse, kus seni oli harjutud kihelkonnakooli pimedate, kitsaste, madalate-matsakate vormidega. Koolimaja oli see hoonetüüp, mille kaudu hakati moodsat esteetikat, valgusküllaseid ruume ja hügieenitingimusi maal tutvustama.

Joonas Kinnuneni 1935. aastal kavandatud Jõõpre vana koolimaja, kus praegu asub lasteaed, on erandlik tüüp ülejäänud Pärnumaa koolimajade kõrval ja Lankotsa arvates väga võluv seestki.

“Lasteaiatöötajad ütlesid mulle, et vald kavandab täiesti uue lasteaia ehitamist. Minu loogika ütleks täiesti vastupidist, see on niivõrd lastesõbralik hoone. Minu arust oleks patt jätta ära kasutamata selle vana maja potentsiaal luua tõeliselt armas bullerbylik keskkond,” avaldas Lankots.

Pärnumaad eristab Viljandimaast veel siinne heatasemelise nõukogude arhitektuuri rohkus. Tänu paiknemisele mere ääres ehitati siia asutuste puhkekodusid, pioneerilaagreid, suvilaid. Samuti olid siin jõukamad kolhoosid.

“Kindlasti nõukogude nomenklatuuri puhkearhitektuur on väga spetsiifiline hoonetüüp, oma ajastu märk,” möönis Lankots.

Tuntumaid ja pompöössemaid näiteid nende seas on ministrite nõukogu puhkebaas Valgerannas, praegune villa Andropoff, mille peahoonel on siiamaani säilinud arhitekt Raine Karbi monumentaalne laad.

Lankotsa sõnutsi on puhkekeskusel läinud hästi, et seal pole kasutatud toonasele ajale iseloomulikku halva kvaliteediga pudenevat punast tellist.

Interjööri kohta tõi Lankots positiivse näite Vändra kultuurimajast, kus on hästi säilinud saal ja alles hoitud kunstnahast voldikuksed ja nõukogudeaegset tüüpmööblit.

Nii Lankots kui Välja on teinud miljööalade loomise ettepanekuid. Lankotsa võlusid ära Lemme ja Majaka küla männimetsaalused 1970.-1980. aastate suvituskooperatiivid ja Seliste kui hästi säilinud näide 19. sajandi küla keskusest.

Välja soovitab Pärnusse uusi miljööalasid või laiendada seniseid viies piirkonnas.

Lankots nentis, et Pärnumaal ringi sõites nägi ta teedel kultuuripärandi viitasid kirikute, kalmistute, mõisate, heal juhul mõne rändrahnu ja looduskauni paiga kohta. Niisama ühekülgset loetelu kohtas ta valdade veebikülgedel.

“Turistile jääb mulje, et see ongi kogu pärand. Tegelikult on uskumatult palju Eesti Vabariigi alguse aegseid külakeskusi, meiereihooneid, on mõni nõukogudeaegne uhke kolhoosikeskus, millele mitte miski ei viita. Teil on palju huvitavat, tehke sellega midagi! Ma ei pea silmas seda, et vald peaks selle hoone ära ostma või omanikuna hakkama meeletult midagi välja ehitama, vaid see on koht, kus vald saab endale luua ise pärandi,” soovitas teadur.