Vanarahvas otsis rituaalide kaudu õnne, armastust ja tervist

Thule Lee. Foto: Lauri Mölder

Pühadehommikul suitsutab Leesoja nõid Thule Lee taimedega tube ja valmistab perele eriti ilusaid toite.

Juba veerandsada aastat on uue aasta esimesel hommikul – vana kombe kohaselt jõulu esimesel pühal – selle talu läheduses elavatele kaarnatele anniks kanamune viidud, nõialinnud jagavad teadjale endemärke nagu sadu aastaid tagasi.

“Mulle on omased vanad Eesti paganlikud rituaalid ja käitumismuster, sealt ka minu soovitused,” lausub teadjanaine ja lisab, et paganus tähendab ladina keeles talupoega ehk inimest, kes harib maad, kasvatab taimi ja loomi ning elab kooskõlas looduse rütmidega. Ta leiab, et pole mõtet segamini ajada paganlikkust ja ingleid või tänapäeva linnašamaanlust, mis on segu eri rahvaste vaimsusest ja seinale riputatud diplomitest. Paganluse alus olgu ehedus.

Oma tass hoidke endale

Näiteks praegune aeg, talve algus, tähendas paganlikus kultuuris sissepoole aja algust, kus ilmaolude tõttu suheldi vähem, kuna majapidamised olid üksteisest kaugel ja lumi segas suuremat liikumist. Siis on palju pimedust ja enese sisse minemist. Sel ajal tehti sageli isiksust muutvaid riitusi.

Naudingut tõotasid igasugused seksuaalsed rituaalid ja nõidused, mille kaudu otsiti õnne, armastust, tervist ja toodi koju küllust taimede ja loomade kasvu näol. Näiteks üks selline rituaal on pärast talvist pööripäeva ja enne uut aastat puudutada kõikide lähedalolevate meeste mune.

Hea on suitsutada kõiki tubasid kadaka ja koirohuga, et koduvägi elama hakkaks ja võõrad väed, mis me ise või külalised toonud, ära lahtuksid. Ukse kohale riputati aedruuti ja punet, et hoida ära ebasobivate inimeste küllatulek. Ja hea on mitte anda oma lemmiknõusid, isiklikku tassi külalisele – see võis väe ära võtta. Mida egokesksem, seda parem, mida otsekohesemalt öelda, seda selgem.

Thule Lee teab, et just talvise pööripäeva ja uue aasta vahel on hea aeg oma naiselikku väge suurendada. Elu annavad vaid naised, sest nemad sünnitavad: nemad on peres loojad, hoidjad, märkajad, pidevad liikujad. Kui on vägevaid naisi, on ühiskond tugev. Kui naised ei saa oma loovust avardada või nad on pidevalt kohustusega seotud (töö, lapsed, ebasobiv mees, halavad esivanemad jne), võtab see naiste väe. Eestis on hea kõnekäänd “pigem üksi kui kehva kaaslasega”.

Naistel on väga tugev side Kuuga. Seetõttu peaks iga naine oma tegevusi sättima kuukalendrit järgides, sest Kuu mõjutab alati algusi, tundeid, sööki ja seksuaalsust, mida naine valitseb.

Mõttetu kingitus võtab väe

Naise vägi talve hakul on söök. Valmistades seda laulu ja loitsuga, tantsides mööda kööki, olles rahul iseendaga, on toidul jõud sees ja seda süües tunneb igaüks elamust.

Kui naine peab kiirustama, näiteks tulevad külalised, keda ehk nii väga ei oodata – kohustuslikud sugulased, kellega pole sidet –, naise vägi toidu sees väheneb.

Tänapäeval võtab atmosfäärilise pühendumise, kui toidu valmistamise ajal telefoniga rääkida, taustaks telerit vaadata või arvutis toimetada. Ja kuhu on kogu aeg kiiret? Võiks ehk mõelda nii, et pigem kvaliteetne ja mõnuga kui tiksuvat kella vaadates ja ennast köögis väsinuks ajades tehtud toit. Kellele me siis toitu teeme?

On hea, kui pühade ajal käiakse külas. Kuid on aususe ja sisemusse vaatamise aeg, seega: keda me laseme üle oma ukseläve? Vanasti visati külaliste jälgedesse tuhka, et nad väge kaasa ei viiks, nüüd võiks olla aus ja hoida oma kodu vaid oma perele, kuhu eelisjärjekorras kuuluvad naine-mees-lapsed.

Kui on head ja mõistlikud esivanemad, võivad järgmise ringina olla nemad. Samas peavad nad mõistma, et alati ei soovita pühade ajal koos olla. Ja alles siis tulevad kõne alla maailmavaateliselt sobivad tuttavad. Lasete pühade ajal vastuolulise inimese oma koju, võite kogu algava aasta ära rikkuda, sest panete käima nn vale aastaringi.

Naised olid vanasti need, kes otsustasid, mida on vaja aastas kõige enam teha, sest naistel on enamasti hea sisetunne – kui naine on ikka puhanud ja oma väes. Mees on alati see, kes toetab ja ellu viib.

On uskumus punuda lõngast paelu. Iga kord, kui sõlme teete, lausute endale soovi või taotluse. Metsas käies tunnetage iga sammu, et see oleks kindel, ja kui mõtetes tulevad otsused ja soovid, hõigake valjult maailma poole HUU. Siis kohe kuulete: tuleb hääl vägev ja tugev, on maailm soovi vastu võtnud, on hääl nõrk ja hädine, peate oma soovi täitumiseks midagi enne tegema.

Kinkida võis ainult siis, kui see tuli südamest ja oli eriline, niisama ei tehtud midagi. Vanasti visati kehv kink kohe minema, sest see võtvat väe ära. Pigem olla heatahtlik kui mõelda välja mõttetuid kingitusi. Parim kink on südamlikkus.

Naiste jõud oli naudinguski. Saiapalmikuid punudes lausuti ikka sinna armusoove. Kuid kindlalt teati, keda ja mida sooviti, nalja ei tehtud, sest see tuli kümnekordselt halvasti tagasi.

Tänapäeval igaühe kallistamine ja talle kuuluvate esemete puudutamine on pühaduse mõiste ära rikkunud. “Seetõttu olen mina olnud aus: kui ei ole vaja puutuda, ei lase, mis siis, et teine tahab, mina olen otsustaja,” ütleb Thule Lee.

Kes on Thule Lee?

Varbla vallas metsa sees ja mere lähedal asuva Leesoja põlistalu perenaine, Leesoja nõiana tuntud Thule Lee korraldab kadestamisväärse järjekindlusega juba aastaid Leesojal paganlikke kultusi ja näljamatkasid. Ta on Eestis ainus, kes teeb neli korda aastas naiste püha pudru rituaali.

Thule räägib, et Leesoja pööripäevariitused on muutunud viimastel aastatel järjest rahvusvahelisemaks, Leesojale leiavad Eesti eri paikade naiste kõrval tee piiritagused etnoloogid ja maausundi uurijad, kel soov toimuvat kogeda ja dokumenteerida. Linnainimesed ilmutavad soovi teha kambakesi lihtsaid maatöid, et sulanduda kas või paariks päevaks kogukonnaks.

Vanade traditsioonide kõrval on naiste maagilise väestamise kursused. Need võivad nõuda drastilisi eneseületamisi, alates allahüppamisest ja väljaütlemisest. Thule teab, et kõige paremini mõjuvad kursused sellistele naistele, kes on katki olnud. Nemad võtavad asja kõige tõsisemalt. Thule valib, keda kursusele laseb, ja võib olla vägagi karm – väestamisele ei kaasata neid, kes kõrvaltvaatajaks tahavad jääda.

Suvised väestamiskursused toimuvad Leesojal ja talvised Lõuna-Eestis Vidrikel. Kursust valmistab Thule ette neli-viis kuud. “Õpetan naisi lihtsust ära tundma. Kui nad seda suudavad, õpivad nad lõõgastuma ja elu nautima. See tähendab selgeid ja julgeid valikuid,” kirjeldab Leesoja perenaine. Kontakt eheda eluga läheb kaotsi kiirustamises ja infoühiskonna pinnapealses suhtlemises, ei juleta olla üksi, minna üksi kinno või teatrisse.

Naistel on paanilised hirmud: mis saab, kui panen kärtspunase kleidi selga või hakkan teiste ees nutma. Valitseb püüd olla teistega sarnane ja ennast surutakse pidevalt alla.

“Olen seisukohal, et naine peab endale mehe välja koolitama, et mees teaks, mida naine vajab. Andes naisele parima, saadakse ka vastu parim ja pere on õnnelik. Õnnetud on sellised kooselud, kus elatakse millegi nimel – raha või laste pärast. See toob kaasa haigused, kibestumise ja kurbuse. Ka liiga raske tööga anname oma eluväe ära,” õpetab Thule Lee.