Koolis, kus käisin Eesti majandusarengu teemalist tundi andmas, küsiti minult: “Miks peab majandus üldse kogu aeg kasvama?” Vastus sellele küsimusele on hästi lihtne. Kui eesmärk on elujärje paremaks muutmine, aasta-aastalt kosuvad sissetulekud, praegusest suuremad pensionid ja abivajavate inimeste toetamine, on kasvav majandus ainus viis seda kõike tagada.
Kas on märke kosumisest?
Rängale, kogu maailma räsinud majanduskriisile reageeris Eesti eelmisel aastal kiiresti. Riigieelarve positsioone korrigeeriti parlamendis kokku 20 miljardi krooni võrra. Avaliku sektori igapäevased kulud tõmmati kokku.
Olukorras, kus erasektori investeerimisvõime ja -soov oli tagasihoidlik, suurendas riik oma investeeringuid väga suures mahus.
Järgmiselgi aastal investeerib riik üle 16 miljardi krooni: teedeehitus, koolide, päästedepoode, tervishoiuasutuste renoveerimine on otsene tugi töökohtade säilimisele ja tekkimisele.
Kas makrokeskkonna elujõulisena hoidmise nimel tehtud pingutused on Eestis olnud õiged? Kolmandas kvartalis kasvas Eesti majandus aastases võrdluses 4,7 protsenti.
Majanduskasvu vedav ekspordikäive jõudis septembris kahe aasta kõrgeimale tasemele, aastataguse ajaga võrreldes kasvas eksport 2010. aasta septembris 40 protsenti. Ligi kaks ja pool aastat kestnud jaemüügi langus pöördus kaks kuud tagasi samuti esimest korda väikesele tõusule.
Need kõik on ettevaatlikud märgid sellest, et majanduskriis hakkab seljataha jääma. Eelarvesse laekuv maksuraha andis parlamendile võimaluse teha 2011. aasta riigieelarve puhul kõrge investeeringute taseme hoidmise kõrval veel üks oluline otsus: toimetulekupiir, mis ilmselgelt oli ajale jalgu jäänud, tõuseb 2011. aastal 20 protsendi võrra.
Toimetulekupiir kasvab
Toimetulekupiiri tõstmine on oluline nendele inimestele, kelle majanduslik seis on kõige raskem, kes on kõige tundlikumad. See on olnud pensionide eest võitlemise kõrval sotsiaalminister Hanno Pevkuril parlamendi ees kõige enam tõstetud teema.
Lahti seletades: toimetulekupiir on summa, mis peab inimesele kätte jääma pärast seda, kui ta on tasunud eluasemekulud, sealhulgas kütte-, elektri- ja veearve. Alates 1. jaanuarist 2011 on toimetulekupiir näiteks ühe vanema ja ühe lapsega peres 2160 krooni. Kui kätte jääv summa on väiksem, on inimesel õigus toimetulekupiirist allapoole jääva summat kompenseerivale toimetulekutoetusele. Kas sellest piisab?
Kindlasti leidub neid, kes on toimetulekupiiri tõstmise otsuse peale rahulolematud. Kuid riigi rahakotiga on juba kord nii, et kulutada pole kunagi võimalik rohkem, kui maksumaksjad sinna kotti raha toonud on. Seda tahaks, muide, meenutada sellele poliitikule, kes hiljuti korraldas suurejoonelise kiirnuudlite ja teest toitumise kampaania.
Järgmise aasta eelarvega kasvav toimetulekupiir on hea näide kahest asjast. Esiteks on tegu võimuliidu ja opositsiooni hea koostöö tulemusel sündinud otsusega.
Teiseks: kui üks minister on nii järjekindel, kui Hanno Pevkur toimetulekupiiri tõstmise vajadust põhjendades oli, saab keerulise aja kiuste olulisi ja õigeid otsuseid teha. Kuid parlamendi eesmärk peaks olema siiski see, et toimetulekupiiril elavaid inimesi oleks Eestis võimalikult vähe.
Riigi korras rahandus, soodsad väljavaated ettevõtlusega tegelda ja töökohti luua toetavad majanduskasvu, mis omakorda toetab olulisimat eesmärki: Eesti inimeste elujärje paranemist.