Lugesin 24. novembri Pärnu Postimehest, et Pärnu selle aasta kultuuripreemia jäi välja andmata kandidaatide või vastavate taotluste puudumise tõttu. Söandan pisut vastu vaielda: saatsin 5. oktoobril linna kultuurijuhtidele elektronkirja, kus muu hulgas on kirjutatud järgmist:
Kultuuritegijate tunnustamine
“Võtsin nõuks süvendada oma asjatundlikkust ja külastada võimalikult paljusid neist ettevõtmistest, mille taotlusi kultuuri ekspertide komisjon toetanud oli. Jaksu oli umbes veerandiks. Selle vähese põhjal söandan väita, et elu ja melu on tulnud toast ja saalist välja ning seda suunda võiks toetada: hansapäevad, “Augustiunetus”, Steineri aias toimuv, Täna va teater, tantsuõhtud Citi pubi eest tänaval. Eriti viimasena nimetatu puhul võiks tunnustada Pärnu linnavalitsust, et ta sealt tarbetud piirangud maha võttis. Aasta tegijaks pean ma Pärnu Bluesiklubi, nende väljapoole suvehooaegagi ulatuv aktiivsus on märgilise tähendusega.”
Kultuuri aastapreemia määramisel on küll aluseks reglement, kuid arvan, et ülalnimetatute esiletõstmist oleks saanud preemiakandidaatide kaalumisel ettepanekuna käsitada.
Eelmisel nädalal toimetasin sama teksti otse linnavalitsejate lauale, aga kui ei, siis ei. Preemia andmata jätmisele vaatamata arvan, et ülalnimetatud ja nimetamata jäänud (sealhulgas näiteks MTÜ Elulust oma etendusega, suupillifestival, Raeküla Vanakooli keskuse Saksa kultuurinädal, Pärnu filmifestival, Anni akadeemia filmi- ja reisiõhtud) kultuurisündmuste korraldajad ning osalised on tänu väärt. Olete tõesti selle saavutanud, et Pärnus on, kuhu minna ja mida vaadata ning nautida ja teistelegi soovitada. Te annate siia nii oodatud turistile tahtmise kohale tulla.
Pärnu kunstikool sai äsja Unicefilt Sinilinnu-nimelise tunnustuse ja vastav ettepanek tuli meie linnavalitsuselt – tegijaid on siiski märgatud!