Anastassia Morkovkina annaks parima tiitli tervele naiskonnale

Anastassia Morkovkina pärjati juba kaheksandat korda Eesti parimaks. Foto: Priit Simson/Postimees.

Kaheksandat korda Eesti aasta parimaks naisjalgpalluriks valitud Anastassia Morkovkina loeb meistritiitli võitmist noortele mängijatele suureks stiimuliks edasi pürgida.

“Minult oodatakse kõige rohkem väravaid ja selle ülesandega olen püüdnud jõudumööda hakkama saada, kuid viimasel ajal tunnen üha suuremat rahuldust head söötu andes või kaitseliini aidates,” kõneles kümnendat aastat Pärnu jalgpalliklubi särgis mängiv Morkovkina Pärnu Postimehele. “Mis kasu oleks minu löödud ühest väravast, kui vastased saadavad seejärel kaks palli meie väravasse. Meistrikulla ja Eesti karika võitmise nimel pingutas terve naiskond maksimaalselt ja õige oleks anda kõigile Eesti parima tiitel.”

Aastatel 2003–2005 võitis Pärnu jalgpalliklubi naiskond Eesti kulla, seejärel valitses Tallinna Levadia ja pärnulannad pidid rahul olema vähemkirgaste medalitega. Miks nii läks?

Eelmisel võitudeperioodil ei kimbutanud meid eriti palju vigastusi ja kõik koduklubi naiskonna põhitegijad said edusse oma panuse anda. Siis tulid rasked ajad, sest mitu mängijat eesotsas Gerlin Naissoni ja Irja Koiksoniga hakkasid peret looma ja loobusid mängimast.

Olukord oli selline, et vanu tegijaid nappis, aga noored talendid olid veel liiga pisikesed naistega mängima.

Kas kuld tuli seetõttu, et nüüd on väikestest tüdrukutest neiud kasvanud või tegite sel aastal midagi teistmoodi?

Nüüd on meil hea sümbioos noortest ja vanadest mängijatest. Kindlasti aitas edule palju kaasa see, et treener Jüri Saare juhendamisel hakkasime kahe hooaja vahel uues spordihallis senistest talvedest hoopis teistmoodi harjutama.

Meie treeningutesse kuulus palju fitness’i ja jooksu. Kõik mängijad said aru, et peame üldfüüsilisele ettevalmistusele väga palju rõhku panema. Minu arvates andis meistrikuld just meie noortele mängijatele väga palju motivatsiooni edasi pingutada, sest järgmisel hooajal saavad nad Euroopa naiste meistrite liiga mängudes end näidata.

Kui suured taustajõud aitasid Pärnu naiskonnal pjedestaali kõrgeimale astmele tõusta?

Juba palju aastaid on nii meie naiskonda kui tervet Pärnu jalgpalliklubi aidanud AS Savi. See abi on nii materiaalne kui moraalne. AS Savi juhataja Sulev Laanpere pole ise küll jalgpalli mänginud, kuid teda ja tema sõpru võib meie naiskonna igal kodumängul tribüünil näha.

Fantastiline mees on Risto Kranberg, kes treenib Tallinnas elavaid naiskonna liikmeid. Eriline tänu kuulub kahtlemata füsioterapeut Vello Luigemaale. Talle võib oma muresid kurta kas või keskööl, ikka on mees valmis aitama.

Milline on teile öeldud parim kompliment?

Sulev Laanpere ütles kunagi, et sina, Nastja, mängid nagu mees, ja see on minule elu parim kompliment. Kord küsisin Sulevilt, mida ta meie mänge vaadates kõige rohkem hindab, kas vastastele löödud väravaid või midagi muud. Tema ütles selle peale, et tuleb alati nautima meie söödumängu, just selles peitub jalgpalli ilu ja võlu.

Jalgpalliliidu hooaja lõpetamisel läksite auhinda vastu võtma kahe karguga. Kas juhtus midagi väga halba?

Ei juhtunud, mu põlvele oli vaja teha väike lõikus, et pisike viga kõrvaldada. Operatsioon läks kenasti ja nüüd võin juba vabalt ringi käia.

Kui rääkida vigastustest, siis minu jalgpallurikarjääris on kaks hooaega läinud nende nahka. Jalgpalli mängides tuleb traumasid ikka ette ja seda ei maksa võtta eriti traagiliselt.

Mul on väga hea meel, et meie naiskonna kaitseliini tugisambad Andra Karpin ja Heleri Saar tulid taas väljakule.

Keda uue põlvkonna mängijatest tahate eriti esile tõsta?

Kõik tüdrukud olid tublid, kuid eriti meeldib mulle, et Anete Paulusest on saanud suurepärane kaitsja. Saskia Sonnberg tegi arengus suure hüppe, tema unistus mängida Eesti rahvusnaiskonnas täitus sel aastal. Kaire Himanen kuulus lõppenud hooajal klubi naiskonna põhikoosseisu.

Treeneri väga suur leid oli homme 18aastaseks saav Olga Ivanova, kes tuli meile Lätist. Ütleksin nii, et meie noortest on saanud suurepärased jalgpallurid, nad valdavad tehnikat ja suudavad jõuliselt mängida.

Pärnu jalgpalliklubis kuulute vanema põlvkonna mängijate hulka. Kas olete rasketel hetkedel mõelnud, et aitab küll, oleks aeg hakata tavainimese moodi elama?

Igasuguseid mõtteid on olnud, kuid praegu leian, et minusugune dinosaurus võiks veidi veel mängida. Jalgpall on ju maailma kauneim mäng ja kuigi materiaalselt ei anna see mulle midagi, tuleb seda enam väärtustada emotsioone.

Mulle teeb kõige rohkem muret see, et paljud väga head mängijad peavad oma karjääri enneaegselt lõpetama, sest pere vajab toitmist.

Olete Eesti rahvusnaiskonna au kaitsnud 66 mängus ja löönud 36 väravat. Teist-kolmandat kohta selles edetabelis jagavad Heleri Saar ja Elis Meetua 57 mänguga. Kui palju on teile tehtud pakkumisi minna välismaale mängima?

Esimest korda kutsuti mind Venemaa klubisse, kui olin alles 17aastane. Võib-olla oleksin läinudki, aga nende tingimus oli, et loobuksin Eesti kodakondsusest.

Olen ema kaudu Eesti kodanik ja tema laitis selle mõtte maha.

Praegu arvan, et tegin õigesti. Olen Eestis lõpetanud ülikooli, siin on mul ema, head sõbrad ja huvitav töö.

Pakkumisi on tulnud veel Ungarist, Islandilt, Rootsist ja mujalt, kuid minu otsus oli jääda kodumaale truuks. Kui ükskord jalgpalliga lõpparve teen, on mul kõik olemas ega pea elu otsast alustama.