Töötud tunnevad end sageli elust kõrvalejäetuna

Pärnu bussijaama hoones Reti Üprausi eestvedamisel tegutsev salong Avatud Loovus pakub tööta inimestele tegevusteraapiaid. Foto: Urmas Luik

Töötu staatus toob kaasa palju psüühilisi pingeid ja hirme ning nagu selgub, polegi rahapuudus kõige hullem, mida sel eluperioodil kogeda.

Maria* (37) elab ühes Pärnu maakonna keskasulas kahekesi abikaasaga. Oma viimasel töökohal tootmisliinil oli ta ametis kolm aastat. Poolteist aastat tagasi naine koondati.

“Juba pool aastat enne koondamist hakkas tööd vähemaks jääma. Kõigil paluti esmalt puhkused välja võtta. Siis saadeti sundpuhkustele: kaks nädalat sain teha tööd ning järgnes nädal sundpuhkust,” meenutab Maria.

Kodus istumine ahistab

Palk oli firmas hea ja seda isegi tõsteti. Samal ajal jäi tellimusi järjest vähemaks. Teinekord saadeti poole päeva pealt koju. “Lootsime, et läheb paremaks. Rääkisime naistega omavahel, et asi kisub kahtlaseks,” ütleb Maria. Korraldati koosolekuid ja ümberringi hakkasid suured koondamised.

Marial on tekstiilialane kutsekeskharidus. “Mulle see eriala ei meeldinud. Olin nii noor, kui õppima läksin, ei osanud oma eluga midagi peale hakata,” tõdeb ta.

Maria mäletab, et koges maakoolis õpetajate kiusamist. Kuigi ta õppis kolmedele-neljadele, tänitati tema kallal ja rõhutati, et ta ei saa hakkama, ja soovitati otsida endale uus kool. “Sisendati, et olen saamatu. Minus tekkis trots ja läksingi mujale,” mõtiskleb naine.

Maria on töötanud õmbluses, hoidnud välismaal lapsi, olnud kodune ja viimasel ajal tegelnud palju eneseotsingutega.

Koondamisteate sai Maria kevadel. See anti kaks kuud ette ja korraga kümnele inimesele. Ülemus oli kurb, vabandas ette ja taha ning seletas, et pole parata. Lubas anda uue koha suhtes soovitusi. Kui Maria läks end tööbüroosse arvele võtma, oli seal nii pikk saba, et tuli kolm tundi oodata, enne kui ametniku jutule pääses. Sealne suhtlus jättis talle hea mulje.

Maria oli rahul, sest sai neli kuud koondamis- ja üheksa kuud töökindlustushüvitist.

“Mõtlesin, et võtan aja maha, naudin kevadet ja suve ning käin palju rannas. Abikaasa käib õnneks tööl ja meil pole laenusid võetud, seepärast puudust tundma ei pidanud,” mainib ta. Pärast töötuskindlustushüvitise lõppemist maksti Mariale kolme kuu vältel veel ligemale 1000 krooni töötutoetust. “Ma ei saa kõiki töökohti vastu võtta, sest elan maal. Vahetustega tööd Pärnus ei sobi, sest buss ei käi sobivatel aegadel,” räägib naine.

Maria on mõelnud, mida ta teha tahaks: ta pole seni tööd tehes tundnud kutsumust, vaid pakutu vastu võtnud.

“Loodan leida elus üles, mida ma teha tahaks. Olen lugenud enesearendusteemalisi blogisid ja raamatuid ja tunnen, et mu tegevus võiks olla loovam kui tootmistöö,” märgib naine. Mariale ei meeldi kellast kellani töö, see tekitab temas protesti. Talle meeldiks olla iseenda peremees ja luua midagi oma kätega.

Töötuna on Maria osalenud arvutikoolitusel, Avatud Loovuse stuudio tegevuses. Suvel kasvatanud aiamaal juurikaid ja lilli. Talvel tekib masendus. Tahaks hommikul kusagile minna. Korteris istumine ahistab. Kaua sa ikka ekraanide ees istud. Kolida naine ei tahaks, sest on oma kodukoha patrioot. Abikaasa poolest võiks ta kodune ollagi.

“Tahan areneda ja millegagi tegelda, mitte ainult potte-panne. Tahan enda rida elus,” on Maria lootusrikas.

Äkki tuleb raha küsima?

Pille (53) elab Pärnus. Ta koondati teenindavalt töölt pool aastat tagasi. See ei tulnud ootamatult. Keskeriharidusega naine on senises tööelus ainult teenindaja olnud. Pille tahab jagada mõtteid, mis teda valdavad. Tema meelest arvavad paljud siiani, et kui inimene jääb tööta, on ta ise selles kuidagi süüdi.

“Ma leian, et töötut ei peaks pidama asotsiaalseks, ühiskonnaelust kõrvale jäetuks. Töötuid ei tohi süüdistada. Peaks suhtuma mõistvalt, mitte kartma, et äkki tuleb nüüd raha küsima,” avaldab ta. Töötu on mõnele nagu haige, kellelt paha nakkuse saab. Nagu pidalitõbine, kellest eemale hoitakse.

Kui mõni sugulane või sõber jääb tööta, püüdke teda moraalselt aidata, soovitab töötu naine. Ei pea usutlema iga päev, et “kas said juba endale töökoha?”. Võib ju niisama jalutama kutsuda või külla. Ka töötu ei tohiks endasse sulguda ega kõike mustades värvides näha.

“Pole mõtet korrutada: mulle ei pakuta tööbüroos midagi. Aeg, kui pakuti, on möödas,” õpetab Pille ja soovitab käia raamatukogus ja keskustes, pakkuda end vabatahtlikuks.

Pille teeb käsitööd, laenutab raamatukogust lugemist. Ta on veendunud, et kui jälgida kohalike ürituste kalendrit, leiab palju tasuta kontserte, loenguid ja kursusi.

Muidugi on töötaolija vahel kannatamatu. “Inimene, kes on terve elu tööd teinud, pole harjunud tööta olema, see tunne, mis on südames, pole kerge,” tunnistab Pille. Aga ega kannatamatusega kaugele jõua. “See on aeg endaga tegelda. Säilitada tahe ja veendumus, et midagi leidub mulle ikka. Usk ja lootus paremasse tulevikku,” võtab Pille oma jutu kokku.

Lastele muret ei kurda

Ennu (60) on Pärnu elanik. Ta koondati aasta ja nelja kuu eest tootvalt töölt. Ennu on mitmekordne vanaema, kes elab omaette. Lapsed on kõik Tallinnas ja et siin on tore suvitada, polegi naine tahtnud pealinna kolida.

Tööd on Ennu teinud 16. eluaastast ja kokku 40 aastat. Olnud teeninduses ja kaubanduses. Viimases kohas töötas ta seitsmendat aastat, kui sügisel tuli koondamisteade.

“Olin puhkusel, kui mulle helistati: oled koondatud. Meid koondati korraga 20 inimest. See muutis asja kergemaks, seda ei saanud võtta kuidagi isiklikult,” pihib Ennu. Kuigi koondamist oli tegelikult aimata, see teade ehmatas.

Ennul on pensionipõlveni jäänud poolteist aastat, läbitud südameoperatsiooni tõttu on ta töövõimetuspensionär olnud juba seitse aastat. Tal on kindel sissetulek ja küllap oli see üks põhjusi, miks ülemused teda koondatavate hulka arvasid.

“Mõtlesin, et pole hullu esialgu. Pole tervetelgi tööd, saati siis minul,” mõtiskleb eluaeg laste ja pere nimel rüganud naine. Enesehaletsust ta ei tundnud, sest on realist ja kahe jalaga maa peal. Ennu hoidis hoolega koondamisraha ja natuke on seda veel alles. “Neli lapselast, koolide lõpetamised ja sünnipäevad. Kui nad külla tulevad, ei ütle ju, et võtke söök kaasa,” räägib naine.

Ennu arvates ei vaja tema enam suurt midagi, sest kõik eluks tarvilik on olemas. Kohvikusse ega välja sööma ta enam ei lähe. 60 aasta juubelit oodati, aga seda ei tulnud. “55 aasta juubeli pidasin restoranis. Aga nüüd ma ei kurvastanud,” kinnitab Ennu.

Ennu ütleb, et istub teinekord kodus ja vahib lakke. Ta võtab antidepressante, sest elu on olnud keeruline ja kohtuasjad juba mitu aastat kaelas.

“Töötus pole mulle kõige hullem. Aastad lippavad, ega seda pensioniaega oota ka. Ma polegi iseendale elanud. Nüüd ei oska ja võimalusigi pole. Vahel olen kurb ja poetan pisara. Lastelgi pole kerge, neile ma ei kurda. Üksi ei taha olla,” lõpetab Ennu oma jutu.


*Nimed rääkijate palvel muudetud, S. J.