Endla Murd julgeb olla iseenda moodi

“Head lapsed kasvavad vitsata, aga neile ei tohi järele anda,” usub vokaalpedagoog Endla Murd lauluklassis õpetusi jagades. Järgmisel hetkel võib teda näha kunstnikuna käsitööliste majas laua taga, tangid peos, järjekordse kaelakee või sõrmuse tükikesi väänamas. Foto: Ants Liigus

Pärnu Kunstide maja lauluõpetaja, aasta õpetaja tiitliga pärjatud Endla Murd usub väikelinna inimeste ehedusse ja siirusesse ning julgustab neid endaks jääma.

Pole vaja kellelegi midagi tõestada. “Kui keegi hakkab liiast koore alla pugema, siis lähed koju ära,” mõtiskleb naine, kelle kohta sobivad omadussõnad “külluslik”, “rohke”, “ülevoolav”, “loominguline”, “ülinaiselik” ja “särav”.

Endla Murdi võib näha lauluvõistlustel oma õpilastele kogu hingest kaasa elamas, aga mõne aja pärast juba käsitööliste laadal laua taga, tangid peos, järjekordse kaelakee või sõrmuse tükikesi väänamas.

Endla on kunstnikutüüp, kelle mõte pidevalt disainib kõike, mida silm näeb, ja rollidesse ümberkehastumine meeldib talle.

Tänagi on Endla Murd Tallinnas Telliskivi loomelinnakus toimuval vintage- ja retrokultuuripäeval kaupa müümas. “Ma ei väsita ennast ära ühe elualaga. Mul on iga kuu olnud laulukonkursid ja nii kevadeni välja. Kunst aitab mul end välja lülitada,” ütleb ta.

Teerada muusikasse

Endla Murd on pärit Kilingi-Nõmmelt: kui ta sai seitsmeseks, kolis pere Pärnusse.

Lauluõpetaja märkas, et tüdruk peab hästi viisi ja talle meeldib esineda. Nii sattus ta ise konkurssidele laulma.

Endla meelest on eestlased kõik lauluarmastajad: temagi ema laulis ja isa mängis akordioni, samamoodi olid musikaalsed onud-tädid. Kahjuks ei näinud vanemad ette, et tütrest sirgub muusik, ja süvendatud instrumendiõpet ta saanud pole. “Mul oleks praegu kergem olnud. Aga saab ka nii. Järgmises elus tahaksin osata paremini klaverit mängida,” lisab Endla naerma puhkedes.

Oma põhiliseks lauluõpetajaks peab Endla Klaudia Taevi, kelle käe all ta 12-13aastaselt venna jälgedes laulmist alustas. Hiljem juba linna kultuurimajas Rüütli tänaval tegutses poistebänd Syrius, kellega Endla laulis. Siis tekkiski mõte muusikat edasi õppida, aga mitte ainult. “Tahtsin maailma parandada ja minna juurat õppima,” meenutab vestluskaaslane.

Selle mõtte ajel läks Endla pärast keskkooli tööle miilitsasse, soovides teada, mida see ala endast kujutab. Töötas aasta sekretariaadis. “Sealtki öeldi, et ära ole rumal, kui sul on annet muusikale. Et näed ise, meil siin on laibad ja tulistamised. Ja Klaudia Taev soovitas mul minna ikka laulmist õppima, et siis saan palju maailma näha. Hiljem õpetas Taev, et katsugu ma töötada ühes kohas, sest nii jõuab rohkem teha. Tema pidi ennast killustama, sest juhendas huviringe mitmes majas,” meenutab Endla.

Endla Murd on lõpetanud toonase Pärnu 1. keskkooli ja seejärel Tartu Heino Elleri nimelise muusikakooli laulu eriala.

Mida laulu eriala lõpetanul, kel diplomil ametinimetus “akadeemilise kooriansambli liige”, Pärnus paarkümmend aastat tagasi teha oli? Selgub, et tema kutsumus rullis end lahti tasapisi. Endla on olnud hääleseadja Räämal rajooni kultuurimajas, kuursaalis, kus toona tegutsesid huviringid. Et sellel tööl pidi äraelamiseks vähemalt kolmel kohal töötama, arvas Endla paremaks minna lasteaeda muusikakasvatajaks ja pidas seda ametit üheksa aastat.

Sooloesinejana pole Endla väga palju saanud üles astuda, ta pole tahtnud olla restoranilaulja. See pole tema stiil. Endla on romantik, talle meeldivad romantilised palad. Aastaid laulis ta Mattone kammerkooris, kellega sõideti läbi kogu Euroopa.

Kunstide majas alustas Endla kooride hääleseadjana tööd 1991. aastal. Kuna mudilastega klappis tal hästi, alustas ta samas väikelaste lauluringiga Lepatriinu.

Tasapisi kogunesid Endla ümber noored solistid ja nüüdseks on ta koolitanud ligemale 100 lauljahakatise häält. Esimese hooga moodustub loetelu: Kristjan Kasearu, Fred Rõigas, Kristi Roosmaa, Anna Dõtõna, Karmen Kõrnas.

Paljud lapsed saavad laulupisiku Kunstide maja Lepatriinu mudilaskoorist, sealt kasvab andeid nii mõnelegi lauluõpetajale.

Lubab lastel kukkuda

Endla Murd on vokaalpedagoogina töötanud 20 aastat. Soliste on tal praegu 16.

Endla ise on õppinud laulmist Vanemuise ooperisolisti Leida Jürgensi käe all. Õpetajaks saadakse nii õppides kui komistades. Endla lisab, et oli noorena rumal ja laulis kõrihäälel. Teadmatusest. See rikub aga häälepaelu ja hiljem võivad tekkida probleemid. Endla oskab seda oma õpilaste puhul praegu märgata ja korrigeerida. Endla lisab, et väga head lauljad ei ole sageli niisama head õpetajad.

Temal endal oli Jürgensi juures vahel nutt kurgus, sest tundus, et ei oska ega saa. Praegu teab ta õpetajana, et ande puhul tuleb olla kannatlik ja oodata, kuni õpilane küpseb. “Õpilased arenevad sedavõrd, kuivõrd avardub nende mõtlemine, kui avatud nad on. Laulmine on mõttega töö,” rõhutab ta. Tänu õpilastele on õpetajagi muusikaliselt kasvanud.

Endla Murdi arvates kannavad tema õpilased laule praegu paremini ette, kui ta ise seda üldse suudaks, ja see on vahva.

Lapsi tuuakse tänapäeval häälekooli küllalt vara. Mõni tuleb tagasi saata, sest ta pole veel valmis. Endla püüab tunnetada, kas lapsel on potentsiaali areneda sel määral, et jõuda rahvusvahelisele tasemele. Lastelegi on see ülesanne huvitav. Neile meeldib esineda ja teada saada koht omavanuste annete hulgas kodulinnas ja kaugemalgi.

Endla ei lähe oma õpilastega iga hinna eest võitma. Tema meelest on tarvis allajäämise kogemustki. “Kui nad kukuvad, olen nende juures. Lasen neil endal kukkuda selle hinnaga, et me ei saavuta ühel konkursil midagi. Järgmisel korral võtab laps end ise kokku ega pinguta minu, vaid enda pärast. Ta peab teadma, kuhu ta tahab jõuda, miks ja kuidas. Olin varem ehk rohkem nunnutaja kui praegu,” mõtiskleb pedagoog.

Jalgu ei trambi

Endla Murd on väisanud rahvusvahelisi laste ja noorte lauluvõistlusi 2008. aastast, näinud konkursse Bulgaarias, Moldaavias, Rumeenias, Venemaal, Saksamaal, Poolas ja Itaalias.

Rahvusvahelistel konkurssidel oodatakse lavale väikest artisti, kes oleks suure lava laulja. Et oleks suur hääl ja laulud rasked. Kodulinna lauluvõistlustel on soovitav, et laps laulaks eesti keeles ja jääks lapseks.

Endla arvates on Eesti lauludest rahvusvaheliseks konkursiks keeruline leida jõulist laulu, mis lubaks suurt hääleulatust, oleks intensiivne ja erk. Näiteks Olav Ehala laulud ei lähe muudes kultuurides peale, sest seal ei saada meie heliloojate käekirjast aru. “Kui tahad võita, tuleb valida kindla peale pala. “Eurovisiooni” laulud lähevad hästi peale, aga ka näiteks “Raagus sõnad”,” nendib lauluõpetaja.

Endla arvab, et ta pole kuri lauluõpetaja. Pigem nõudlik. Head lapsed kasvavad vitsata, aga järele anda ei tohi. “Minus on kangust, aga ma olen kannatlik ja jõuan tulemuse ära oodata. See ei tule jalgade trampimise, vaid pika meelega,” tõdeb ta.

Mõne lapsega läheb tee lahku, sest pole klappi. “Häid lauluõpetajaid on Pärnus palju ja see ei tähenda, et enam tere ei ütle ja huvi ei tunne. Hääleseade on nii intiimne asi. Vastastikku peab olema suur usaldus ja respekt,” on õpetaja veendunud.

Endla usub, et lapsed on muutunud andekamaks ja julgemaks. Selliseid hääli nagu praegu vanasti polnud. Talendivõistlused ja showbusiness on jõudnud igasse külla. Endla ei ole perfektsionist. “Tahan, et jääks alles looming. Olen näinud noori, kes laval esinevad täiuslikult, aga sära nende silmist on kustunud. Mulle meeldib vaheldusrikkus, see hoiab mind värskena ega sureta loomingut,” märgib ta.

Naine olla on hea

Endla ütleb, et tal on tore ja tugev pere. “Mees on mind hästi hellitanud. Ainult sellise mehe kõrval saabki naine särada,” räägib Endla, kellesse naiselikkus on otsekui kodeeritud. Mis nipiga küll?

“Mõtlen, et olen õnnelik inimene, ja tunnen rõõmu väikestest asjadest. Naiselikkuse saladus on see, kui suudad olla naine, ei püüa olla tugev ega meeste moodi. Miks naised ei taha jääda naisteks, miks nad tahavad võimu, suurt iseseisvust, käia mehelikult riides? Naine on ju hea olla. See ei tähenda, et oled nõrk. Laskem meestel olla mehed,” soovitab Endla pärast väikest mõttepausi. Pole sugugi kerge elada 30 aastat sama mehega, sest ahvatlusi on ümberringi palju.

Murdidel on kaks last: tütar on edukas sisekujundaja, poeg tegutseb tehnika vallas.

“Mul endal ei olnud päris isa. Oli võõrasisa. Olen tahtnud, et mu lastel oleks nende enda isa, see, mida minul ei olnud. Lapsed ei kujuta muidugi seda teisiti ettegi,” mõtiskleb naine. Abielus ei tohi lahku kasvada, rutiini vajuda, võiks anda teineteisele vabadust, õpetab ta.

Hobikunst on Endla ellu tulnudki põhjusel, et tal on olnud palju aega. Tüüpilise loomeinimesena meeldib talle hommikuti kaua magada. “Kui sul on materiaalselt tugev abikaasa, saad seda endale lubada,” seletab ta lihtsalt.

Produktiivne kunstnik

“Oleme isiksustest koosnev perekond. Lastelgi tuleb lasta kasvada isiksusteks,” usub Endla. Kui lapsed suured, hakkavad naised urgitsema oma elumõtte kallal. Et mida sellega peale hakata. Nii Endlagi, kes 2002. aastal astus Tallinna ülikooli Rakvere kolledžisse, sest kasvatusteadust õppimata ei saanud pedagoogina tööd jätkata.

Rakveres tutvus Endla kunstnik Aili Raudsepaga, kelle ehteid ta tavatses ikka osta, ja ehete tegemine hakkas tallegi külge. Käsitööd on Endla alati armastanud ja ideid tuli korraga nagu küllusesarvest.

Naine proovis Kunstide majas eri kunstitehnikaid ja maalis. Kui kodused ehtekarbid hakkasid üle ääre ajama, viis Endla näputööd hingevärinal müüki. Kunstnik Anu Paflitcheki juures Saksamaal toimus esimene tema ehete näitus. Seejärel juba näitused sõbrannade ärgitusel Pärnus.

Praegu müüb Endla oma kunsti Tartus, Võrus, Viljandis, tal on Maarja-Magdaleena gildis oma stuudio Endla Disain, mis meenutab retrobutiiki, ja käsitööliste seltsis tunneb ta ennast koduselt.

Endla on produktiivne kunstnik. Taaskasutuses rõivaste ja jalanõude ning kottide disainerina ilmutab ta julget mõtlemist. Tuttidega rihmikud, rahapaberitest käekott, pitsid, paelad, kudumid, hulk nutikate materjalidega disainitud kleite ja peakatteid.

Endla on iseenda moodi ja kindlaks jäänud oma julgusele ja stiilile. Riietumine on enda meeleolu tõstmine. Mitte selleks, et kellelegi muljet avaldada, arvab lauluõpetajast kunstnik.