Contra: Püüan elada tõdemuse “är tii tõistele tuud, mida ei taha, et sulle tetasse” järgi.

Contra ei hoia lugejatega kohtudes energiat kokku: deklameerib, loeb ja laulab mitme mehe eest.

FOTO: Urmas Luik

Eelmisel nädalal kohtus Pärnumaal Sauga raamatukogu ettevõtmisel lugejatega kirjanik Margus Konnula alias Contra. Saalitäis rahvast Jänesselja lasteaias sai kuulda uuemat ja vanemat Contra luuleloomingut, sekka haikusid, vimkasid tulvil tõlkeid ja jupikese laulujorugi.

Emotsionaalse ja jõulise esinejana on Contra oodatud külaline paljudel kirjanikeõhtutel kogu Eestis. Saugaski hoidis luuletaja kuulajaid põnevil mitu tundi ning sombusesse novembriõhtusse astudes oli mõnusalt muigvel vist küll iga kohtumisõhtul osalenu nägu.

Tõe huvides olgu mainitud, et nii kohtumisõhtu kui intervjuu kulgesid Võru murdes, mida Urvaste luuletaja iga päev räägib, kuid mida Pärnu kandi rahvas võib-olla nii hästi ei mõista.

Rahvalähedane poeet julgustab eestlasi nii endale kui üksteisele sina ütlema: meid on ju nii vähe, et niikuinii oleme peaaegu kõik omavahel tuttavad.

Kas tulid siia niisama lugejatega suhtlema või mõnda raamatut esitlema?

Konkreetselt ei tulnud ma midagi esitlema, aga võin esitleda kah. Just eile (17. novembril, K. K.) tuli trükist Tartu noorte autorite koondise (NAK) “Lemberaamat” ja Tallinnas oli avalik esmaesitlus.

Mida NAK endast kujutab? Tegemist on üsna vana organisatsiooniga, kas see on pigem kinnine, äravalitute ühing või pidevalt täienev ja muutuv seltskond?

NAK on super loominguline kollektiiv või peaks ütlema hoopis rühmitus? Püüan võõrsõnu võimalikult vähe kasutada, aga kogu aeg ei tule välja.

Me võtame hea meelega liikmeid juurde. Vaatasin eelmist NAKi kogumikku ja leidsin, et 24 tolleaegsest autorist on 12 esindatud “Lemberaamatus” ja kuus autorit on juurde tulnud.

NAKi liikmelisus on meil tsipakene segane. Tegime mittetulundusühingu, kus ametlikud liikmed kirjas, aga vaimselt kuulub meie koosseisu nii mõnigi, kes ei ole viitsinud ühinguga liituda.

Mingil määral on tegemist Tartu NAKi õigusjärglasega, mis konkreetselt oli kirjanike liidu taimelava.

Vanasti kehtis reegel, et kes võetakse kirjanike liitu, see ei saa enam olla NAKi liige. Kui mind kirjanike liitu võeti, tahtsin NAKis edasi olla ja minu ettepanekul muudeti reegel ära. Nüüd kuuluvad paljud mõlemasse organisatsiooni.

Oled luuletusi kirjutanud juba 20 aastat. Kas pead ise arvet, kui palju raamatuid on välja antud?

Mul on eri moodused arvestada, kui palju raamatuid välja antud. Kas lugeda ainult neid, mille ise olen välja andnud, kas pidada raamatuks ka audioraamatut?

Vahest on neid kuskil 15-20. Praegu on mul mitme raamatu jagu luuletusi valmis ja mõtlen, kas peaks välja andma ühe paksu teose või mingi süsteemi järgi juppidena. Tavalist luulekogu nagu “Suusamütsi tutt” 2001. aastal pole jupp aega ilmunud, kõik on olnud mingi teemaga seotud.

Viimased raamatud on sel aastal ilmunud “Contra aastahing”, mis jälgib tähtpäevi ja aastaaegu, ja “Poiste aabits”.

Kuidas Urvaste rahvas selle peale vaatab, et täisjõus maamees luuletusi kirjutab? Oled sa peale kirjutamise muu tegevusega hõivatud?

Eks külarahvas ole näinud mind igasuguseid maatöid tegemas, tööd ma ei pelga, olen harjunud rügama küll ja küll. Keset Urvaste küla on seltsimaja ja kuna mu abikaasa on seal üks kõvemaid aktiviste, tõstan ja lammutan minagi, kui sinna satun.

Viimati näiteks lammutasin seal vana ahju ära. Pean ütlema, et lammutamine on mulle omasem ja südamelähedasem kui kokkupanemine.

Juba koolis oli tööõpetuse tund ebameeldiv, selline nikerdamine või tsäpendamine, nagu meie kandis öeldakse, pole mulle istunud. Püüan ka luules midagi lammutada, kas või arusaamisi, milline üks õige luuletus välja peaks nägema

Teletöö sai mul maikuuga otsa ja olen saanud mõnuga oma põhitegevuse ehk luule ja proosaga tegelda.

Raamatukauplustes on riiulitel tuhandeid teoseid. Kust tuleb julgus kirjutada, teadmata, kas loomingut üldse märgatakse ja ostetakse?

Ega keegi mõtle kirjutades selle peale, kas keegi su raamatut ostab või kas seda kellelegi vaja on. Hiljuti just Peeter Sauter luges Kirjanike majas kohtumisõhtul ühe jutu ette ja arvas, et vaevalt see trükki üldse jõuab, tal lihtsalt tekkis tahtmine kirjutada.

Kui tekib tunne, et oleks vaja avaldada, avaldataksegi, aga kui sellist tunnet ei ole, pole ka midagi lahti.

Olen mõelnud küll, et raamatuid on poes hullumoodi palju. Raamatumüügile aitab iseenda aktiivne tegevus väga palju kaasa: kui omast käest müüd ja miljoneid teisi raamatuid kõrval pole, läheb väga hästi. Mingid summakesed ikka siit-sealt poodidest tulevad, teinekord väga õigel ajal.

Vahepeal isegi mõtlesin, et mis nende raamatutega jännata, paned blogisse ja Facebooki vabavarana üles ringlema, las inimesed loevad. Tuleb meelde aeg 10-15 aastat tagasi, kui mu ainus sissetulek oli raamatumüük. See ei aidanud kuidagi oma elu peale minna ja elasin tükk aega vanemate kaela peal.

Praegu saan raamatumüügitulust 10-20 protsenti, mis pole väga suur summa, aga kirjastamisprotsess on omaette huvitav: otsid kunstniku, kirjastaja, trükikoja, siis raamat ilmub … kuidagi emotsionaalne moment on selle juures.

Sul on maal tore majapidamine: kasvatate Eesti maalambaid. Kas maal on kirjanikul majanduslikult kergem ära elada?

Mõnes mõttes küll. Samal ajal kulub maal elades bensiini mitme toimetulekupiiri jagu kuus. Mõnikord on nii palju sõitmist, et bensiin moodustab poole kuu väljaminekutest.

Ühest küljest on praegune aeg hea: poeetidel ei lasta nälga surra, aga tekib küsimus: kas kultuurilooliselt ongi kõige parem luuletaja kõht liiga täis sööta? Võib-olla tühja kõhuga tulevad hoopis paremad luuletused?

Sinu luuletustes on tavaliselt heatahtlikku irooniat. Kas lilledest ja liblikatest ei taha mõnikord kirjutada?

Kirjutan ikka lilledest ja liblikatest! Näiteks: “Mis küll oli peidus neis kauneis õites, mõtlesin ma üle lillepeenra sõites ...”

Ega täpselt tea, mida looduslüürikaks pidada. Loodusluulet mul kahtlemata on, näiteks haiku “Sipelgas ootab, millal kännu peal rästik pruunikaks küpseb”. Selle võiks ju vabalt looduseteema alla paigutada.

Arvuliselt kõige rohkem luuletusi on mul spordist. Raadio 2s oli selline saade nagu “Contra-rünnak”, seitse aastat järjest ja kolm korda nädalas. Selle järgi arvestades lugesin saates ette umbes 1000 luuletust.

Mis minu heatahtlikkusesse puutub, siis püüan elada tõdemuse “är tii tõistele tuud, mida ei taha, et sulle tetasse” järgi. Kirjanikel tuleb ikka ette, et üksteisest luuletusi kirjutatakse või teineteisele vihjatakse, eriti Tartu NAKis juhtub seda tihti. Ja mul pole midagi selle vastu, kui minustki kirjutatakse.

Kas pime ja külm talveaeg soodustab lugemist ja kirjutamist? Mis sinu enda viimased lugemiselamused on olnud?

Võib küll soodustada, tekib rohkem sellist tühja aega, kus ei mõista midagi muud peale hakata kui kirjutada. Teed ühe luuletuse, natukese aja pärast teise ja nii edasi.

Kui vaim peale tuleb, võib isegi kümme luuletust päevas kirjutada. Mõne kohta arvad, et pole veel valmis, aga kui hakkad luuletust lõpetama, avastad, et polegi muud vaja teha, kui mõni sõna ära muuta.

Viimati lugesin Henn-Kaarel Hellati luuletusi, oli kümme aastat tagasi kirjutatud raamat ja selle teemad on nüüd vaat et aktuaalsemadki kui omal ajal.

Sel aastal olen hästi palju lugenud, ei tea, kas alateadlikult lugemisaasta pärast või niisama. Loen mitut raamatut paralleelselt: õhtul lastele ja kui nad on magama jäänud, siis endale. Vahel läheb teises järjekorras ja lapsed peavad magava isa kõrval ise edasi lugema või emme kutsuma …

Suuremad elamused on mul olnud pigem luulest. Eelmisel nädalal oli luuletaja Jaan Pehkil Facebookis luulevõistlus: tema tegi luuletuse alguse ja teised võisid lõpu kirjutada. Kirjutajaid oli mitukümmend ja oli väga huvitav näha, kui palju tõlgendusi tekkis.

On nii kujunenud, et mulle on Lõuna-Eesti luuletajad kuidagi hingelähedasemad, samamoodi nagu meeldib üldjuhul lugeda rohkem meesluuletajate loomingut. Võib-olla on naiste mõttemaailm nii teistsugune, et ma ei suuda haakuda?

Muidugi on erandeid, paljude meeste luulet ei viitsi lugeda ja sekka juhtub naisluuletajaidki, kes ületavad huvikünnise. Näiteks Kristiina Ehin, kes on küll väga habras naine, samal ajal nagu ürgema: vankumatu ja tugev. Samamoodi Merca, kes ei kirjuta tüüpilist naisluulet, tema on ju isegi sõjaväes käinud.

Palusin sul kirjutada väike luuletus Pärnumaa lugejatele. Kas tellimuse peale on lihtne luuletada?

Ega ta lootusetult raske ole, kõik oleneb sellest, kuhu lati sead. Kui piisab aega, et õiget hetke tabada, võib samamoodi inspiratsiooni kätte saada või isegi tsipake seda esile kutsuda. Kui välgust panna vabastiili, saab 15 sekundiga midagi välja mõelda, mõni neljarealine salm tuleb päris tore.

Ükskord üle Pärnumaa
lendasin ma parmuna.
Hammustasin pärnakaid,
kes ei vaadand pornokaid.

Oled kõva tervisesportlane, jooksed isegi maratonidel. Miks sa jooksed? Ja kuidas kulgeb sinu alkoholivabaks kuulutatud november?

Jooksmist võib vist juba sõltuvuseks pidada. Ma naudin jooksmist väga ja seda võimast tunnet, mis tekib, kui oled jooksnud 25 kilomeetrit ja saad aru, et jõuaksid ka 50 joosta. Võib-olla see raputamine, mis jooksmisel tekib, aitab kuidagi mõtteid paika loksutada.

Alkoholivaba novembri traditsiooni pean juba mitu aastat, tuli tuju rutiini murda, teenäitajaks oli ilmselt liikumine “Septembris ei joo”. Olen hästi vastu pidanud. Alles istusime öösel kolmeni sõpradega kõrtsis, sõpru oli palju ja kõigil õlled ees, mina jõin ainult mahla ja väga tore oli olla.


CV
* Sündinud 22. märtsil 1974 Võrumaal.
* Vabakutseline kirjanik ja stsenarist. Urvaste valla lehe toimetaja aastail 2004–2008. Tartu noorte autorite koondise (NAK) liige aastast 1997, Eesti kirjanike liidu liige aastast 1997.
* Kirjutanud üle 5000 luuletuse, välja andnud 20 luulekogu, proosat, kogumikke, näidendite laulutekste, lastejutte.
* Olnud ETV telesarja “Hajameelselt abielus” stsenariste (2007, koos Villu Kanguri ja Gert Kiileriga), telesarja “Elolinõ” (2005, 2007) ja “Erisaate” (2008-2010) üks juhte.
* 2001. aastal Bernard Kangro kirjanduspreemia kogutud luuletuste “Suusamütsi tutt” eest.
* 2007. aastal Oskar Lutsu huumoripreemia.
* Abielus, kaks poega.
* Huvialad: pikamaajooks, jalgpall, raamatupidamine.

Tagasi üles