Pood, kus pakutakse vaid isetegemisrõõmu

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mare Sinioru jaoks on lõngapood sümbioos tööst ja hobist.
Mare Sinioru jaoks on lõngapood sümbioos tööst ja hobist. Foto: Urmas Luik

Pärnu Rüütli tänava lõngapoodi astub sisse keskealine vene mees, näpu otsas krabisev kilekott pooliku kudumiga. Näitab koti sisu müüjale ja palub sama kraami juurde anda – täpset kogust teadmata –, sest naine ei saa muidu näputööd lõpetada.

Mõni aeg hiljem siseneb tillukesse kauplusesse telefoniga rääkiv naine, ütleb torusse, et jõudis nüüd kohale, ja ulatab telefoni müüjale, et kudumishuviline saaks otse spetsialistile seletada, mis värvi populaarset “Katja” sallilõnga tal vaja läheb.

Pind jääb üha kitsamaks

Seda lõngaäri tunnevad ja mäletavad paljud nõukogude ajast Niidi ja Nööbi poena. Poepidaja FIE Mare Siniorg seletab, et kahes kirjeldatud juhtumis pole nendele midagi tavatut. Vastupidi väärarvamusele on mehed lõngapoes sagedad külalised, tulevad nimelt niimoodi naise käsu peale või otsivad omale kinga sisse sokke.

“Suurem osa rätsepaid on samuti mehed, nende pärast on meil juba hommikul vara uks lahti, et nad enne tööpäeva algust vajalikud materjalid kätte saaksid,” räägib juhataja. Mõistagi ei otsi rätsepad lõnga, vaid täiendavad varusid niidi- ja nööbiriiuli taga, sest just selle kraami järgi on kauplus paljude pärnakate mällu sööbinud.

Siniorg on Rüütli tänaval lõngapoodi pidanud tubli 15 aastat, ehk natuke kauemgi – arvutamine minevat sassi. Enne seda tegutses samades ruumides lühikest aega kasiino, veel varem toosama juba mainitud Niidi ja Nööbi pood. “Meie eelis ongi, et saime omale kunagise poe ruumid, paljud praegused kliendid käivadki vanast harjumusest,” jutustab Siniorg.

Ehkki lõnga, niite, nööpe ja sokkegi leiab Pärnus mujaltki, võib kahtluseta väita, et selles tillukeses, paarikümneruutmeetrise pinnaga poes on väljas kõige väärikam ja mitmekesisem valik. 15 aastaga pole seal juhataja jutu järgi muud muutunud, kui et ruumi jääb üha vähemaks: igal aastal on lõngamaailmas oma trenditooted, mida kliendid kudumisraamatute ja -ajakirjade eeskujul nõuavad, samal ajal tuleb hoida edevama kraami kõrval koht odavale lõngale, mis on tänuväärt materjal näiteks koolilaste seas.

“Meil siin kitsas pole, küll aga klientidel,” naerab Siniorg. “Kui on mitu inimest poes, peab ikka vaatama, kuhu astuda, nii mõnigi on ukselt tagasi pööranud ja lubanud hiljem tulla.”

Kliente, keda lõngapoe juhataja ja kaks müüjat nägupidi tunnevad, olevat rohkem kui neil kolme peale sugulasi. Teinekord võtab tänaval tuttavat inimest nähes hetkeks mõtlema, kas too on päris sõber või kunde, kellega aja jooksul head suhted tekkinud.

Masu mõjus hästi

Juhataja tõdeb, et vahepealsed majandussurutise aastad on nende ärile hästi mõjunud, sest inimesed on taasavastanud isetegemise rõõmud.

Kuduma hakkasid needki, kes enne vaid poekraami tunnistasid, sest ühtäkki tuli nii odavam. Liiati pole tööstuslikult toodetud sallil-mütsil seda soojust mis isetehtul. Ja omakootud kindad kaovad harvemini, sest neid hoitakse hoolega.

Praegu on lõngapoes kõrghooaeg, mis jõuab kätte esimese lumega ja annab mõnevõrra järele aastavahetuseks: selleks ajaks on suuremal osal enda perele vajalik talvekraam valmis. Ja kuigi majanduslangus möödus lõngapoes muretult, on nüüd, kui paljudes peredes kasvavad taas võimalused ja tekib lootus paremale elujärjele, äris tunda mõningast tagasiminekut.

Selle kiuste püsib lootus, et kui vahepeal on saanud harjumuseks midagi oma kätega valmis teha, ei murra tahet suurem ostujõudki, mis iga krooni näpuvahel veeretama ei sunni.

Küsimuse peale, kas kunagi tuleb aeg, kui seni vaid sularaha tunnistavasse lõngapoodi kaardimakseterminal paigaldatakse (legendaarses sõõrikukohvikus on see käesolevast nädalast olemas on), vastab Siniorg pikalt mõtlemata, et seda päeva tõenäoliselt ei nähta.

Kaardimakset ei tule

Üks põhjusi on kaarditerminali haldamise kopsakad tasud, hoopis olulisem aga teeninduskiirus, sest selle ajaga, mis kulub PIN-koodi toksimisele, suutvat müüja juhataja sõnutsi mitu inimest ära teenindada.

“Oleme siiani hakkama saanud ja nagu näost näha, siis ka hästi söönud,” muheleb Siniorg. “Kas me tulevikus leti tagant just kepi ja karguga küsime: “Ja mida teile?” ei oska ma öelda, kuid tahaks nii kaua vastu pidada, kuni pärnakatel on meid vaja.” Praegu igatahes juhtub päeva jooksul üliharva nii, et lõngapoes hingelistki pole.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles