Ranno Künnap: Pimendajate eelarve ja pimeduse varjud

Ranno Künnap. Foto: PP

Pärnu linnavolikogu viimane istung näitas uuesti selgeid vajakajäämisi Pärnu tuleva aasta eelarve projektis. Jääb mulje, et lappida püütakse seda kiirustades, eriti veel kui taastusravikeskuse Estonia ühe osa, Valge maja müüki püütakse avalikkusele järjest söödavamaks teha.

Ootan suure huviga volikogu esimehe ja Estonia juhataja Cardo Remmeli kommentaari, miks on tarvis toimivat ettevõtet jupitada. Iga majandusest natukegi arusaav inimene taipab, et tervikut müües on tulu suurem kui ositi müües. On tore, et seda on mõistnud koalitsioonipoliitikud, kes taastusravikeskuse nõukogust lahkusid. Seega ei ole kõik nii korras, nagu linnavõim proovib meile näidata.

Praegu olemegi olukorras, kus Pärnu rahvastik on vähenenud sellel aastal jälle 600 inimese võrra. Seda ei saa põhjendada kindlasti ainult negatiivse iibega. Oma rolli mängib siin inimeste suundumine lähivaldadesse, mujal asuvad hariduskäitisedki nõuavad oma.

Kodulinna ei tulda tagasi

On kurb seaduspärasus, et enamik väljaspool Pärnut kõrgkooli lõpetanuid ei naase kodulinna, kuigi siingi leiaks erialast tööd, kortereid–eramuidki jaguks kõigile. Elanike arvu vähenemise ja vananemise põhjusi on mitu, kuid mis need on?

Ei saa väita, nagu puuduks Pärnus kultuurielu. Teater, kontserdimaja, raamatukogu, spordihall, peagi valmiv muuseumihoone, üritused linna lõbustusasutustes, kus ei pruugita pelgalt hundijalavett, vaid korraldatakse nii folgi- kui džässikontserte. Kirjanikudki teevad Pärnus luuleõhtuid, lühidalt öeldes: igaüks võib kodulinnas leida enesele oma. Pealtnäha näibki kõik ilus, eriti kui lisada rand ja muud kuurortlinna hüved.

Kusagil on siiski viga. Näiteks on praegusel pimedal ajal abilinnapeal volikogus suisa kuritegelik rääkida säästmisest linnaeelarves tänavavalgustuse arvelt. Olen kindel, et kõnniteede nigel seis ja valgustamata ülekäigukohad tuletavad ennast varsti valusalt meelde. Seetõttu arvan, et küllaltki oluline Pärnu rahvastiku kahanemise põhjus peitub linnakeskkonnas.

Üldtuntud tõsiasi on see, et Pärnu sõiduteede kvaliteet jätab soovida. Samal ajal kiputakse igaveses sõiduteede parendamise tuhinas unustama üht tõsiasjadest, mis on Pärnu mõnus omapära.

Nimelt: meie linnas pole auto asjaajamisel eriti oluline. Lühikesed, ainult mõne kilomeetri pikkused vahemaad on jalgsi hõlpsalt läbitavad, kui ainult võhma, viitsimist ja oskust jaguks. Võhma, viitsimist ning teatavat ajakulu – seda inimene mõistab. Kuid kuidas puutub siia oskus? Kahel jalal oskasid kõndida tuhandeid aastaid tagasi juba homo sapiens’i eelkäijad, meiegi omandame selle kunsti elu algul. Nii et ikkagi oskus?

Auk, lapp ja pori

Oskus peitub kunstis jõuda jalgsi Pärnu kõnniteedel elusalt, tervelt, puhta riietuse ja kuiva jalaga punktist A punkti B.

Ülesanne, mis algul tundub lihtne ja tervislik, muutub kõnniteede pärast – ja ilma värve lisamata, eriti kui arvestada nende üldist olukorda – küllalt raskeks, vahel isegi riskantseks.

Lähen Raekülla. Ilus eramurajoon Pärnus. Alustan liikumist jalgsi Merimetsa tänavat pidi Olevi bussipeatuse suunas. Kohe tekib mõte: kus on kõnnitee?

Märkan seaduspärasust. Kuigi vihma pole sadanud, ilmestab pea olematut kõnniteed kindel rütm: auk, jupp asfalti, porilomp, muda, kruus, jupp asfalti ja jälle auk. Naasen Riia maantee kaudu, loomulikult kõnniteel. Rütm on sama.

Lähen Rääma linnaossa. Seal on lõppenud või lõppemas torutööd, sõidutee üldjuhul sõidetav. Kuid kõnnitee? Jupp vana, aegade algusest pärinevat asfalti. Seepeale jupp uut, tööde käigus lõhutud asfaldi asemele paigutatud asfalti. Järgneb auk, mille kõrval ilutseb porilomp …

Midagi uut ei leia ma ranna rajooniski. Kõnniteed on kui lapitud püksid. Lapid, mis läbisegi pärit aastaist 1970–2010. Olgugi et tegemist peaks olema Pärnu turismimagnetiks oleva alaga, näib see lapindus kohati masendavalt koomilinegi.

Üks majaesine on uut asfalti saanud kolmandiku, teine vaevalt neljandiku jao. Muidu ikka peaaegu samasugune rütm mis Raekülas.

Neid kõnniteid pidi ukerdame meie, luumurdudega riskivad meie vanemad ja lapsed, lapiline linnapilt tervitab peatänavalt kõrvale astunud turiste.

Millised on lahendused?

Lahendusi võiks olla mitu ja neid on pakutud. Ning alati taandub kõik raha taha: seda pole kunagi.

Keskerakonna liikmena tajun sageli süüdistusi, et “teie olite võimul, teie viisite eelarve sellisesse olukorda, nagu praegu on”. Kuid kõiges ei saa süüdistada Mart Viisitamme. Toonaseid otsuseid ei teinud ju ainuisikuliselt tema.

Koalitsioonipartneritega Isamaa ja Res Publica Liidust otsustati endise polikliinikuhoone kasutuselevõtt linnavalitsuse hoonena. Koalitsioonipartnerid Reformierakonnast teadsid seevastu kindlasti, missugusesse seisu asetab Pärnu eelarve spordihalli ehitamine. Loomulikult on eelmine linnapea teinud vigu. Vigu, mis suure tõenäosusega pärsivad ta poliitikukarjääri Pärnus ja võib-olla Eestis üldse.

Praegu tundub, et eelarvet püütakse tasakaalustada iga hinna eest. Ei kohkuta ära kõige lühinägelikumate otsuste ees. Müüme ja jupitame vara, likvideerime filharmoonia, vähendame bussiliiklust, samal ajal kui linnaelanikud ukerdavad pimedas ja olematutel kõnniteedel.

Juba tuleva aasta eelarves võiks parkimistasudest tuleneva summa suunata sihtotstarbeliselt kõnniteede taastamiseks. Kui ainult see raha ei haihtuks. Kaevelubade väljastamise võiks siduda kergliiklusteede kohustusliku uuendamisega ja seda mitte ainult kaeveala piires. Kindlasti on muidki võimalusi.

Viimases hädas võiks kutsuda appi kodulinnast lahkunud pärnakad, et nad annaksid nõu ja aitaksid. Kui muu ei aita, kutsuda pärnakaid koju presidendi eeskujul: “Siin on teid ja teie mõtteid hädasti tarvis!”