Number 85, mis ühendab Põhja-Islandit

Skeggjastaðiri peetakse Islandi vanimaks puukirikuks, mis ehitati 1845 ja mille altarimaal on 1857. aastast. Foto: Mati Põdra

Norðausturvegur (kirdemaantee) ehk number 85 on 325 kilomeetrit pikk ühendustee, mis logistiliselt seob tervikuks Põhja-Islandi tähtsama keskuse Akureyri ja Idafjordide pealinna Egilsstaðiri vahele jäävad asustatud punktid Húsavíki, Kópaskeri, Raufarhöfni, Svalbarði, Þórshöfni, Bakkafjörðuri ja Vopnafjörðuri.

Sissesõitudega asulatesse kujuneb teekond kahe keskuse vahel aga 516 kilomeetri pikkuseks: Akureyri-Húsavík 91, Húsavík-Ásbyrgi 64, Ásbyrgi-Kópasker 40, Kópasker-Raufarhöfn 42, Raufarhöfn-Þórshöfn 67, Þórshöfn-Bakkafjörður 44, Bakkafjörður-Vopnafjörður 34 ning Vopnafjörður-Egilsstaðir 134 kilomeetrit.

Selle maanteega on umbes samasugune lugu nagu Tallinnaga, mis iial ei saa päris valmis. Ehitatud on kirdelinnade vahelist teed juba paarkümmend aastat, paralleelselt number ühe ehk suure ringmaanteega, aga ikka veel otsitakse parimaid lahendusi.

Tihtipeale omavahel kokkuleppele jõudmata, kas parim lahendus on lühim, kiireim või kauneim. Nii näiteks avati novembri alguses suurte pidustustega Hofarskarð, mis õgvendas maanteed küll üle 60 kilomeetri võrra, aga nende ridade autori meelest tegi nii mõnegi loodusvaate senisest halvemini kättesaadavaks. Muidugi, kes mida endale oluliseks peab ...

Loodusvaated sunnivad autorooli

Et tegelikult on Islandi tähtsaim transpordivahend lennuk, võikski turistile olla põhipõhjus, mille pärast auto nina kirdemaantee suunas keerata, atraktiivne maastik, millele suviti lisanduvad valged ööd (minu kandis näiteks 8. juunist 8. juulini päike ei loojugi) ja talviti virmaliste vaatemäng.

Soovi korral võib külastada mõnd kümmekonnast muuseumist või saada osa piirkondlikest suurüritustest. Tõsi, nii ühed kui teised toimivad eeskätt suvekuudel, ent puutumatu loodus kogu oma ilus ei kao kuhugi ka septembrist maini.

Teele saamiseks tuleb alustada sõitu Akureyrist ringmaanteed pidi Egilsstaðiri suunas. 46. kilomeetril, mõni kilomeeter pärast seal elava kaasmaalasest kolleegi hellitavalt ”ilma perseks” ristitud Stórútjarnanit (tolles mäeahelike vahel asuvas pisikeses paigas on halba ilma rohkem kui mujal Islandil) kulgeb number üks otse edasi. Kirdesse pääsemiseks peab aga keerama vasakule.

Esimene teelõik, Vikurskarð, kulgeb mägises piirkonnas ja Islandi maanteeameti andmete alusel esineb just sellel lõigul kõige enam ilmast põhjustatud liiklushäireid. Kui Akureyri lähemas ümbruses on märgata päris palju puid ja isegi midagi metsatukkade taolist, siis linnast välja jõudes muutub floora järjest hõredamaks-madalamaks.

45 kilomeetri pärast jõuame kirderegiooni tähtsamasse linna, 2231 elanikuga Húsavíkki. Vaaladest ja fallostest merel ja selle linna kahes tuntumas muuseumis olen oma ühes varasemas kirjatükis juba juttu teinud ning sellekohast materjali piisab netiski, sestap räägiksin muust tähelepanuväärsest.

Näiteks sellest, et suviti väga populaarse rannakämpingu Kaldbaks Koti majad on eestlastest ehitajate töö. Või et tegelikult jõuti Islandile veel enne viikingeid: rootslane Garðar Svavarsson veetis Húsavíkis 870. aasta talve ja pani saarele tollal nimeks Garðarshólmi. See ongi põhjus, miks Húsaviki paljude tänavate nimes sisaldub sõna ”garður” (park) ja miks siin korraldatakse igal aastal nädalapikkust Rootsi festivali.

Kindlasti väärib tähelepanu fakt, et kolme suvekuu jooksul külastab linna igal aastal kokku üle 100 000 turisti, seega peaaegu 45 korda rohkem kui linnas elanikke.

Kogu suvine melu tardub Húsavíkis aga esimeste sügisilmade saabudes, suletakse muuseumid ja kui pole just tahtmist pisut keha kinnitada, autole paar lonksu juua anda või teha väikeses linnaujulas kerge suplus, sõitke tollest linnast peatumata läbi, sest kaunimad loodusvaated, mis eelkõige võiksidki olla põhjuseks tutvuda kirderegiooniga, algavad järgmisel teelõigul, Tjörnesi liivakivipankade piirkonnas.

Kanjon ja rahvuspark

Húsavíkist mõnikümmend kilomeetrit edasi laskub tee allamäge ja hakkab paistma Ásbyrgi kanjon. Suviti on tegemist olulise teeristiga, sest just siit lähevad läbi hooajalised bussiliinid, mis tagasi kulgevad number ühe suunas, möödudes mitmest looduslikult atraktiivsest paigast.

Kes on laisk kirdemaateed pidi kaugemale sõitmiseks, võibki siit keerata ”teemantringile”, läbi Mývatni Húsavíkki tagasi.

Igal juhul tasub teha väike kõrvalepõige ja nautida esmalt vaateid Islandi pikkuse poolest teise jõe (206 kilomeetrit) Jökulsá á Fjöllumi alamjooksust, seejärel Euroopa kõige muljetavaldavama kose, 45 meetrit kõrge ja 100 meetrit laia Dettifossi pakutavat looduse vaatemängu.

Koos moodustavad need kaks looduse imet Vatnajökulli rahvuspargi Jökulsárgljúfuri.

See, kellel aga ikka veel pole kirderegiooni impressioonidest küllalt, hakkab taas liikuma ülesmäge ja jõuab Öxarfjörðuri piirkonda. Siit saab alguse lühim (kuid autole palju kurnavam) ühendustee Húsavíkist Þórshöfni – ajalooline Öxarfjarðarheiði ehk number 867. Paraku, seoses teiselt poolt mäeahelikku kulgeva uue maanteelõigu avamisega on alust arvata, et Öxafjarðarheiði vajub tasapisi unustuse hõlma.

Parim lihatööstus ja rikkad lõhejõed

Kellele maantee tähendab eelkõige kiiret ühendust punktide A ja B vahel, ei pea niisiis nüüd enam Þórshöfni suunas liikudes sisse sõitma 126 elanikuga Kópaskeri ega 217 elanikuga Raufarhöfni. Rääkimata sellest, et võtta ette pikem sõit üle piirkonna suurima tasandiku Melrakkaslétta. Ometi ...

Kópaskeris tasub visata pilk peale folkloorimuuseumile või suviti avatud maavärinakeskusesse ja miks ka mitte ühele Islandi tipp-lihatööstustest Fjallalambile. Või sirutada unisevõitu Raufarhöfnis autosõidust selga ja teha väike jalgsimatk mõnel tähistatud radadest. Või teha peatus hoopis Melrakkaslétta lääneosas asuva 73 meetri kõrguse kaldakalju Rauðinúpuri juures. Või sealt paarkümmend kilomeetrit edasi Hraunhafnartangil, mis on Islandi kõige põhjapoolsem maismaapunkt, ainult kolm kilomeetrit polaarjoonest lõunas, ning kus saagade kohaselt tapeti ja maeti Þorgeir, ”mees, kes ei kartnud midagi“.

Ükskõik, kas sõita pikemat või lühemat trajektoori, tuleb pärast Raufarhöfni taas liikuda mäeahelike vahelt ja madalam maa hakkab paistma alles Svalbarði kandis.

Seda 108 elanikuga küla reklaamitakse kui kogu kirderegiooni rikkaimate lõhejõgede piirkonda, ent samuti tasub tähele panna väga häid maaharimise ja lambakasvatuse tingimusi ning Rauðanesi mitmekesist linnustikku.

Ja sealt on minu asupaika Þórshöfni paarkümmend minutit sõitu. Et olen ikka püüdnud teatud regulaarsusega siinseid uudiseid vahendada, peaks tähelepanelik lehelugeja olema võimeline selles 392 elanikuga linnakeses orienteeruma juba peaaegu et kinnisilmi.

Ühe huvitava seose leidis muuseas minu enda tütar: tema meelest meenutab Langanesi neem maakaardil kuju poolest parti ja neid linde ujub nii minu õue peal kui Þórshöfni lähiümbruses tõesti õige mitut liiki. Kellel parema veojõuga auto, võib teha Langanesile väikese ringi peale, matkata mägedes ja vaadata ära ”kummitusküla” Skálari – 20. sajandi alguses üle 100 elanikuga kalatöötluskeskuse, mis suri permanentselt välja paralleelselt Þórshöfni jõudsa arenemisega.

Kõige üksildasem piirkond

Kuid kirdemaanteed jätkub loomulikult ka Þórshöfnist edasi. Vähem kui kilomeeter asula algust tähistavast sildist tuleb auto nina keerata jälle mägede suunas ja algab Brekknaheiði, 39 kilomeetrit pikk sõit Bakkafjörðuri poole.

Väga tõenäoline, et just see teelõik on Islandi kõige üksildasem piirkond. Igatahes ületab lammaste ja hobuste arv kaugelt inimeste oma, maju kohtab alles teekonna teisel poolel pärast mägedest rannikumadalikule laskumist.

Mõni kilomeeter enne Bakkafjörðuri teeotsa sõidame mööda Skeggjastaðirist, mida loetakse Islandi vanimaks puukirikuks (ehitusaasta 1845, rekonstrueeritud 1962) ja kus on säilinud altarimaal aastast 1857.

Ehkki tegemist on väga väikese kirikuga, on see rahva seas küllalt populaarne.

Ja siis ongi võimalik teha neljakilomeetrine sissesõit Bakkafjörðurisse, minu teise töökohta, kus õpetan esmaspäeviti ja kolmapäeviti. Kuigi pärast 1930ndaid on selle linnakese rahvastik pidevalt kahanenud, küündides viimastel andmetel 75 inimeseni, on Bakkafjörðuris tore kool ühtehoidva ja musikaalse kooliperega, kena väike sadam ning kaheksakilomeetrine matkarada.

Ja low-budget-reisijatele teadmiseks, et Bakkafjörðuri telkimisplats on üks väheseid kogu Islandil, kus telgi püstipanemise eest raha ei taheta.

Miks sõita otse?

Kuigi Bakkafjörður ja Þórshöfn moodustavad ühe haldusüksuse, loetakse Bakkafjörðurit geograafiliselt juba Ida-Islandi alla kuuluvaks. Kilometraažigi poolest võiks Bakkafjörðuri tõmbekeskus olla hoopis lähemal asuv Vopnafjörður. Miks asjad on kujunenud teistmoodi, ei oskagi seletada. Igatahes Sandvíkurheiði, teelõik üle järjekordse mäeaheliku, tundub paremas korras olevat.

Vopnafjörður ise on traditsioonidega kaubanduslinn, mis hakkas kujunema 19. sajandi lõpu poole. See 682 elanikuga linn on koduks olnud tuntud kirjanikule Gunnar Gunnarssonile (1889-1975) ja linnas paikneb äärmiselt hästi säilinud üle 500 aasta vana turbamaja, kus elati veel aastal 1966. Pärast seda rajati sinna Bustarfelli rahvusmuuseum, mis praeguseks tasapisi laienenud suuremale territooriumile.

Palju ilmastikukindlam, kuigi pikem ja oluliselt igavam on sõita ka viimane, 53kilomeetrine teejupp kirdemaanteed pidi ja seejärel jõuda Möðrudaluris tagasi number ühele.

Edasi on juba rohkem valikuvõimalusi: kas Myvatni kaudu Akureyrisse tagasi või kaugemale lõunasse, Islandi suurima liustiku Vatnajökulli kõhu alla ning sealt juba pealinna suunas.

Aga nendest reisisihtidest ehk mõnel järgmisel korral.