On müüt, et Eesti seadused ei lase töötada

Rein Lang.

FOTO: PP

Meie lähiajaloos oli politseiülem, kes ütles ajakirjanikule, et politsei ei saa kuritegevusega võidelda, sest ei ole korralikke seadusi. Seepeale kutsus verivärske minister suure ülemuse vestlusele, mispeale seesama politseiülem tegi avalduse, et pärast vestlust ministriga sai talle teatavaks, et seadused on olemas küll.

Joig, et seadused on kõigis hädades süüdi, ei ole kuhugi kadunud. Sotsist endine politseiülemus Andres Anvelt jõudis alles hiljuti tõdemusele, et narkootikumid olevat Eestis legaliseeritud. Kadunud Lennart Meri ütleks selle peale ilmselt jälle: “Tule jumal appi!”

Mis lugu kuriteoavaldusega on?

Pärnus ja Pärnumaal on mitu kodanikuühendust, mis aktiivselt võitlevad lähisuhtevägivallaga ja abistavad selle ohvreid. Hiljuti kuulsin neilt oma suureks üllatuseks, et neile olevat politseiametnik väitnud: kannatanu avalduseta ei ole võimalik perevägivalla asjas uurimist alustada.

Taas väideti, et seadus on auklik. Tahan uskuda, et selline ekslik arusaam õiguskorrast ei ole politseis valdav ja tegu on rumala indiviidiga. Samuti jõudis minuni samal viisil mure, justkui oleks perevägivallaasjade menetlemine lootusetu eraldi perevägivalla paragrahvita karistusseadustikus. See ei pea paika.

Kõigepealt: mis lugu selle kuriteoavaldusega õieti on?

Perevägivald ei ole Eestis juba 2004. aastast erasüüdistusasi. See tähendab, et menetluse alustamiseks ei ole vaja kannatanu avaldust. Politsei peab alustama kriminaalmenetluse alati, kui ta tuvastab kuriteotunnused. Ükspuha, kas kuriteoteade laekub (näiteks naabrilt), leitakse läbipekstud inimene või, nagu vahel juhtub, kuritegu kirjeldatakse ajalehes küllaldase täpsusega.

Seega ei saa kannatanu avalduse puudumine olla enam ammu põhjus jätta kriminaalmenetlus alustamata. Menetluse probleemid algavad siis, kui kannatanu ise asub aktiivselt vägivallatseja kaitsele.

Kõige sagedamini seisneb see oma ütluste hilisemas muutmises, mistõttu algseid tunnistusi ei saa kohtus tõendina kasutada. Põhjus selleks on enamasti inimlikult lihtne: tihti sõltub naine emotsionaalselt ja materiaalselt oma vägivallatsevast mehest.

Kui perevägivalla all kannatanut takistab politsei poole pöördumast hirm vägivalla jätkumise pärast, võimaldab seadus kehtestada lähenemiskeelu juba menetluse ajal.

Ajutise lähenemiskeelu määramine otsustatakse üsna kiiresti, paari päevaga. Lähenemiskeeluga keelatakse enamasti kahtlustatava viibimine kannatanu elukohas, suhtlemine kannatanuga sidevahendite teel (lauatelefon, mobiiltelefon, internet) ja lähenemine kõnetamiskauguseni.

Ohvritel on võimalik kõigis maakondades pöörduda abi saamiseks ohvriabitöötaja poole, isegi kui kuritegu pole politseis registreeritud. Paralleelselt riikliku ohvriabiga pakuvad nõustamisteenust mittetulundusühingud.

Eestis on üheksa varjupaika, mis aitavad lähisuhtevägivalla käes kannatanud naisi. Peale selle pakub kaks varjupaika abi rasedatele ja lastega naistele. Algusjärgus probleemidega saab osapooli saata riigi määratud lepitaja juurde. Abi tuleb küsida!

Inimesed on võrdsed

Nüüd aga väitest, et perevägivallavastane võitlus on hambutu seni, kuni karistusseadustikus ei ole eraldi perevägivalla kuriteokoosseisu iseäranis karmi karistusega. Kehtiv seadus võimaldab karistada igasuguse vägivallatsemise eest, toimugu see koolis, kodus, tööl või tänaval. Pole vahet, kas vägivallatsetakse võõra, tuttava või sugulase kallal. Inimesed on võrdsed.

Põhiseadus ei luba diskrimineerimist: seadusliku abikaasa kehaline puutumatus on kaitstud samaväärselt naabrinaise omaga. Klassi- või koolikaaslase peksmine koolimaja pimedas nurgas on samaväärne naaberkooli õpilase peksmisega pimedal tänaval. Ja repliigid “ah, see on ju nende pere sisene asi” või “oma kooli poiste värk” on siin kohatud. Kui sellised repliigid tulevad aga õiguskaitseorganitelt, on tegu olukorraga, kus kellegi tuleb leida uus töö.

Lähisuhtevägivalla (sealhulgas perevägivalla) põhjused on tihti põimunud ja harva on vägivaldse käitumise taga konkreetne tegur. Levinud põhjusteks on alkoholitarbimine, napid sotsiaalsed oskused, stress, töötus, isiksusehäired. Seepärast ei pea kuidagi vett väide, et perevägivalla lahendamise võluvits on karistusseadustiku kohendus.

Karistusseadustik liigitab vägivallakuritegusid tagajärje tõsiduse, mitte toimepanemise koha alusel. Nii võib löömise, peksmise ja muu kehalise väärkohtlemise eest karistada rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega; järjepideva või suurt valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise eest kuni viieaastase vangistusega; raske tervisekahjustuse eest aga nelja- kuni 12aastase vangistusega. Ei saa ju öelda, et seadus ei võimalda karmilt karistada?

Selle peale arvatakse mõnigi kord, et kuna karme karistusi pole rakendatud, tuleb teha eraldi paragrahv. Seejuures ei selgitata, mis vägi selle paragrahvi siis rakenduma paneks.

Kui meie väärtushinnangud ja soovimatus probleemiga tegelda jäävad samaks, pole uuest paragrahvist mingit kasu. Kas teeme järgmise paragrahvi?

Pigem võiksime täie tõsidusega reageerida igasugusele vägivallale, juhtugu see kodus, koolis või tänaval, olgu ohvriks naine, laps või mees.

Maailma karistuspraktika kinnitab, et kirjapandud karistuse karmusel on väga vähe mõju. Inimeste käitumist juhivad eelkõige kultuur, lastetuba ja ühiskonna hoiakud. Ja teadmine, et teole järgneb karistus.

Kui kultiveerida oma kultuurituse, lodevuse ja laiskuse maskeerimiseks müüti, et seadus ei lase töötada, julgustame kümneid stressis pereisasid rusikaid käiku laskma, sest neile on keegi ajanud häma, et selle eest meil ei karistata, kui vaid vanamoor avaldust ei kirjuta.

Tagasi üles
Back