Kahjuks olin Hollandis ega saanud Soome teadlaste puukoosolekul osaleda. Olin 2007. aasta kevadel ja olen nüüdki seisukohal, et Pärnu puiesteid on vaja hooldada, mitte lageraiega laastada.
Pärnu puiesteid on vaja hooldada, mitte laastada
/nginx/o/2017/02/21/6362579t1h2d39.jpg)
2. detsember 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanapargi alleel, mis istutatud 1875. aasta paiku, kasvab eri vanuses puid, viimased asenduspuud istutati 1960ndate teises pooles. Pärn talub hästi varju ja istikuid saab suurepäraselt aastate jooksul tekkinud alleeaukudesse kasvama panna.
Pärnu linnaaedniku Kristiina Kupperi juhatusel on noori Hollandi pärni mulda pistetud näiteks Vanapargi lõunaküljel Karja tänava puiesteed täiendades ja sedasama annab teha Vanapargi alleelgi. Mitte keegi meist, 2007. aastal puiestee kaitseks väljaastunutest, pole noorte pärnade istutamise vastu kõnesoleva allee tühimikesse, samuti kuivanud pärnade asemele. Seda tehakse kogu maailmas ning Pärnu ei pea olema siin mingi erand.
Kui viimase paarikümne aasta jooksul oleks Vanapargi puiesteed hooldatud nagu kord ja kohus, poleks vahest praegu tarvis kümmekonnast kuivanud või haigest puuhiiglasest loobuda. Pärn on tamme järel meil Eestis kõige pikaealisem puu: ta võib rahulikult elada 500aastaseks. Isegi kui ta ajapikku seest kõduneb, pole vaja hirmu tunda. Tegemist on looduse tahte ja tarkusega. Tänu torujale kujule ja vertikaalselt kulgevatele niintele saavutavad vanad pärnad erilise paindlikkuse, püsides kaua püsti.
Ärgem unustagem, et tegemist on meie linna ajaloos väga tähtsa alleega. Seda, tollal keiser Aleksandri nime kandnud alleed pidi rühkisid haridustemplisse – Pärnu poeglaste gümnaasiumisse Eesti Vabariigi loojad Konstantin Päts, Jüri Vilms, Hugo Kuusner.
Tahaksin pärnakatele meenutada Anne Franki kastani lugu. Seda hiigelpuud, mis kasvas koonduslaagris hukkunud juuditüdruku aias ning mida neiu kirjeldas suure armastusega oma päevikus, proovis Amsterdami linnavalitsus mitu korda saagida, aga rahvas oli vastu ja puu ümber ehitati tugev raudkonstruktsioon. Lähikonnas asuvas aias hakati kasvatama sama kastani munadest väikesi kastanipuid. Lõpuks tuli ikkagi see, mis tulema pidi: puu suri möödunud suvel, aga vana kastani asemele istutati tema juba inimpikkuseks sirgunud tütar.
Miks ei võiks meie, pärnakad, hoolida samuti oma vanadest puudest, parkidest, puitelamutest – kõigest sellest, mis päritud esivanematelt ja mis tuleks jätta parimas korras ning ilus meie järel tulevatele põlvedele?