Veljo Kalep: Valitsuse tegemata töö

Veljo Kalep. Foto: PP

Pärnu asenduskodu peremajade ehitamise alltöövõtjad jäid ilma oma teenitud rahast. See on üks paljudest näidetest Eesti Vabariigi seniste valitsuskoosseisude võimetusest tuua Eestisse arenenud riikide seadusi, mis kaitsevad oma riigi inimesi. Avaldan valitsusele, riigikogule ja õiguskantslerile suure saladuse: Kanadas on seadus, mis välistab sellise olukorra.

Kanadas reguleerib ehitamist ehituse pandiõiguse akt (Construction Lien Act). Selle järgi ei maksa omanik, kes tellib ehitamise ja maksab peatöövõtjale, täielikult lepingus ettenähtud raha, vaid hoiab sellest pandina (holdback) kümme protsenti, mõnel juhul isegi 20 protsenti. Ontario provintsis on kinnihoidmise aeg 45 päeva.

Selle aja jooksul esitavad need, kellele peatöövõtja ei ole maksnud tehtud töö või materjalide eest, nõude omanikule, kes siis maksab neile pandirahast. Kui sellest ei piisa, tasub omanik enda rahakotist.

See tähendab, et omanik (tellija) peab olema valmis kulutama natuke rohkem, kui on kirjas peatöövõtja lepingus.

Rahata jäänud alltöövõtjatele soovitan kasutada Joosep Tootsi kuuma ahjuroopi, mis sakstepoisid põgenema pani. Alltöövõtjad peaksid ütlema kõigile Pärnust riigikokku valitutele ja nende erakondadele, et kui te ei suuda meid kaitsvat seadust algatada, siis meie ahjuroop ergutab teie valimiskampaaniat.

Kanada praktika on Eesti omaga võrreldes paindlikum. Kui kuulutatakse välja vähempakkumine, on tingimustest viimasena nimetatud, et kõige odavama pakkumise tegija ei pruugi võita.

Kui töötasin projekteerimisfirmas, oli meie projekteeritud umbes viiemiljonilise töö omale soovijatest ühe pakkumine ülejäänutest poole miljoni võrra odavam. Omanikul tuli kaaluda selle diskvalifitseerimist.

Eesti seadused ei oleks lubanud seda, mida tegi Ontario teedeministeerium. Seal otsustati, et pakkuja jääb hätta ja sellepärast paneb ministeerium kõrvale pool miljonit, millest makstakse tööde eest, mille kallinemine leiab kinnitust.

Meie firmas oli avalik saladus, et ministeerium andis meile igal aastal projekti tellimuse, soovides meie firma jätkuvat elujõudu. Kui ehituses tuli päris karm seisak, hakkas Kanada valitsus maksma firma töötajate palkadest veerandi või kolmandiku, kasutades selleks töötukindlustuse raha.

Kui nii ei oleks tehtud, olnuks 80 inimest täielikult töötukindlustuse peal ning nende ostuvõime kahanemine oleks lahjendanud tarbimisühiskonna põhimõtet.

Kui lisada sellele lühikesele jutule kokkuvõte, siis arenenud riikides, mida nimetatakse ka heaoluriikideks, leidub palju sellist, mida oleks kasulik eeskujuks võtta.

Mõni asi on nii lihtne, et Andrus Ansipi valitsus suudaks tuua need Eestisse veel enne järgmisi riigikogu valimisi.