Kogumine annab kollektsionäärile rõõmsa meele

Juba 12. näituse „Mida kõike küll ei koguta” koostas taas Henno Sepp, üle 80 aastase staažiga kollektsionäär. Foto: Urmas Luik

Juba nädalapäevad on Pärnu muuseumis vaadata näitus „Mida kõike küll ei koguta”, kus väljas nii nukud, mänguautod, relvad, piibud, jõuluehted, olümpiameened, margid, võtmehoidjad, märgid, suupillid, postkaardid kui kondoomid ja alasti kaunitaridega tikutopsietiketid.

„Kuuendaks sünnipäevaks kinkis täditütar mulle 200 postmarki: sealt see pihta hakkas,” meenutas väljapaneku korraldaja Henno Sepp oma kollektsionääritee algust. „Kui 1955. aastal Siberist vangilaagrist Pärnusse tulin, oli minult kõik konfiskeeritud. Margikogu üksi oleks praegu maksnud üle kolme miljoni krooni. Hakkasin koguma kõike: äkki läheb tarvis.”

See “äkki läheb tarvis” põhimõte võiks Sepa hinnangul julgustada mõnegi millegi kollektsioneerimise mõtet meeles mõlgutava noore või vana reaalselt tegutsema. Nagu olnud saarlasega, kes pistnud teelt leitud lõpnud varese taskusse, et “et ähk läeb taris”.

Et aasta pärast selgus, et nonni siiski vaja ei läinud. Ja mis siis.

„Inimesed viskavad kõik ära, aga midagi peab alles jääma, eks me sellepärast seda näitust tee,” tõdes üle 80 aastase kogujastaažiga Sepp.

Oma jutu illustreerimiseks tõi rääkija näiteks alles hiljuti ETV ekraanil suure vaatajamenuga läinud telesarja „ENSV”, mille tarvis seriaali loojad otsisid taga igat sorti läinud sajandi 80ndail kasutusel olnud pakendeid, mis tal oma tallele pandust küsijatele lahkelt pakkuda oli.

Kogumine kasvatab

Kuid peale muidu prügimäele maanduva säiltamise on kogumisel teine tahk. Eriti nooremale rahvale.

„Kui lastel pole midagi teha – see on hirmus vaenlane, sest siis tehakse igasugu lollusi,” väitis 53 aastat kasvavat põlvkonda harinud Sepp. „Et kõikidest lastest, kes minu juures käivad, suured kollektsionäärid saavad, ma ei usu, aga nad oskavad vähemalt vanainimesega rääkida.”

Sepa sõnutsi on päris tavaline, et kui esimest korda tema juurde trehvanud juntsu hakatuseks kümmekond marki kingituseks saab, on esimene reaktsioon: “Miks nii vähe?”.

Aja edenedes aga saab noor selgeks aitäh-ütlemise ning paariaastase läbikäimise järel ei ole kunagist mühkamit enam ollagi.

„Kui olen temaga kolm aastat tegelnud, räägime nagu mees mehega, see on kogumisest veel tähtsam,” nentis Pärnumaa vanim pedagoog.

Otsustab keegi hommepäev midagi koguma hakata, ei ole selle plaani realiseerimisel mingeid raskusi. Ehk vaid see, mida kollektsioneerida: hästi teada kogumisobjektide nagu margid, mündid, etiketid kõrval on hulk teisi.

Henno Sepa nimekirjas on neid pealt 50: koguda võib autogramme, kirjaümbrikke, laulusõnu, nalju, õllekruusialuseid, kive, kelli, kutseid, kavasid, seepe, kääre, pudeleid, pastapliiatseid, kilekotte, linnumune, käbisid, teokarpe, vimpleid, tulemasinaid … käbide ja puulehtedeni välja.

Koguda võib kõike

„Koguda võib ükskõik mida, aga kõige lihtsam on alustada kirjadest, iga inimene saab aeg-ajalt mõne kirja,” märkis Sepp. „Peaasi on ümbrikku kõrvale pannes sellele mark peale jätta: 50 aasta pärast on see ümbrik juba väärtus.”

Seda, et öeldu pole tühi jutt, tõestab kollektsionääri väitel see, et enne 1940. aastat kasutusel olnud ümbrikud on tänapäeval haruldus, neid leiab vaid kollektsioonidest, sest välismaised “haid” on veel säilinud enamasti kokku ostnud ja ära viinud.

Kogumine toob rõõmu

Sepa soovitusel võib kollektsioneerimismõtetega inimene hakata uuest, Eestile pöördelisest aastast peale sellega, et hakkab korjama Eesti marke. Ent aasta 2011 toob kaasa otsatul hulgal muudki kogumisväärtuslikku: esimene eurohinnaga bussipilet, kassatðekk, koolivihik, heliplaat, ajaleht, žurnaal.

Kõige selle homme juba vanavara talletamise puhul on Sepa kinnitusel oluline, et kogumine peab pakkuma rahuldust. Siis ei torise abikaasagi, et enam pole elamises ruumi ümber pöörata.

„Isegi see, et naine minuga pahandab, et mul on liiga palju kola, ei tähenda midagi,” ütles 88aastane kollektsionäär. „Ütlen talle, et saa minust ka aru, ma tunnen sellest rõõmu. Ja ta saab aru.”

Liiati elavad rõõmsameelsed kaua.

„Et kaua elada, peab palju rõõmu tundma,” tõdes Sepp. „Koolijuhataja õpetas mind, et kui kaotasid pintsaku eest kahest nööbist ühe, siis ära nuta, et üks läks kaotsi, vaid tunne rõõmu sellest, et teine jäi alles. Igast asjast tuleb rõõmu leida, mitte vihastada.”


Kogumise objekte

• Ekslibristika – eksliibrised
• Bibliofiilia – raamatud
• Bonistika – assignaadid, obligatsioonid, panga- ja kassatähed
• Faleristika – rinnamärgid
• Ferridromofiilia – rongipiletid
• Filateelia – post- ja maksumargid
• Fillumeenia – tikutoosid, tikutoosietiketid
• Filofoonia – heliplaadid, -lindid, -kassetid
• Filokartia – piltpostkaardid
• Fromoloogia – juustupakietiketid
• Gumofiilia – närimiskummi ümbrispaberid
• Kalendristika – kalendrid
• Kopoklefiilia – võtmehoidjad
• Kofrokartia – turismireklaamkleepsud
• Lebelistika – kleebised, etiketid
• Loteristika – loteriipiletid
• Numismaatika – mündid