Tõnu Kütt käib talisuplemas, sest see on mõnus

Kindad Tõnu Küti ja päkapikk Pireti käes annavad mõista, et õues on kopsakad miinuskraadid. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Kui Tõnu Kütt oma sae käima tõmbab, vupsab keset jõge püsti pandud telgist kui kuul punases türbis mees ja jääb segaduses ringi vaatama: oma teada tuli ta kalale, aga sattus ilmselt kesk metsatöid.

Tõnu männihiiglasi siiski langetama ei hakka, tal on hoopis teine eesmärk. Et külmad on Pärnu jõele kaane peale tõmmanud, talisuplejate hooaeg aga alanud, on tarvis jäässe bassein saada ja seda saemees teebki.

Naisedki abis

Ehkki pakane on siinmail ja vetel alles üürikest aega pidu pidanud, on jääl paksust küll ja nii näeb lõikaja esiotsa kurja vaeva. Ent on’s jääl mingit lootust, kui tema kallal on õppinud mees hea Rootsi riistaga, abiks hulk nõuandjaid? Ei vähimatki.

Nii on tulevase taliujula kontuurid veerand tunniga paika põristatud ja Nikolai Pribõlski, teine Pärnu talisuplejate lipukandja, hakkab vaenlast tuuraga tümitama. Vops! ja tükid taga.

Kui kahele mehele oleks basseini rajamisel tööd tundideks, siis nii kaua seekord ei lähe. Et aasta on andnud mullu vaid kahekesi talvise suplemise rõõme maitsnud Tõnule ja Nikolaile hulga sõpru, on ehitusel peagi ametis terve pilv mehi. Aga mis siin meestest, naisedki on platsis.

Ennast tagasihoidlikult päkapikk Piretiks nimetav proua küll jääkamakaid basseinist ei sikuta, aga seda kibedam on ta juba augu veerele saanud latakatele jalaga virutama, et neid aina suureneva vaba vee laigust kaugemale saada.

Vägisi tuleb meelde stseen Lutsu „Suvest”, kus Toots Ülesool kondiprooviks kive veeretanud Kiirele seletas: „Üleüldse peavad need kivid siit ära saama.”

Liigutajal on soe

Päkapikk Piret on tubli õpilane ja peagi on ettevõtmine sealmaal, et Tõnu rabab riided seljast ja sulpsab valmivasse basseini: sedasi vees on kergem ulpivaid tükke ujula veerele upitada.

Pisut hiljem on Nikolai Tõnul abiks ja niimoodi kahekesi rabades, Artur Tikkerbär veel ujula servas labidaga tillemaid tükke tuuseldamas, on veepind varsti puhas ja avasupluseks valmis.

Tõnu ei tõtta pidulikumaid suspesid jalga tõmbama ega ennast tähtsa hetke tarvis muudmoodi ehtima. Kuni kaaslased end päikselisel päeval kümnekraadises külmas paljaks võtavad, lobistab ta augus, viskab näppu jäänud jäätükiga kaugust ja märgib kaldal lõdisevatele uudistajatele: „Kui midagi teed ja liigutad, siis külm ei hakka.”

Lausa ime, et nii rääkija laubalt higi ei pühi.

Sohimängijad pundis

Siis on kõik see mees ja naine ülevaks hetkeks valmis ning lupsab vette. Lihtsurelike sama toimingut võiks saata taevani kerkiv hädakisa ja hala, selle seltskonna suust kostab vaid mõnumõminat. Vigurit tegema või kaaslasi veega pritsima keegi ei tiku, aga silmad säravad kõikidel. Nii alles esimest talve ihu ja vaimu karastaval Tauno Õigel kui teist talve külma trotsival Ants Luugil.

Rääkimata mullu Tõnu ja Nikolaiga talisuplusfestivalil „Pirita Open 2010” nelja riigi sadakonna aatekaaslasega rinda pistnud ja sellelt mõõduvõtult diplomiga naasnud Arturist.

Muidugi võiksid seltsilised nuriseda, et nii Ants kui Meelis Kõrgekivi on sohimängijad, sest on endale rinnale kasvatanud vägeva kasuka, kuid keegi ei mõtlegi tühjast (loe: karvast) tüli tekitada.

Piret lipsab hoopis veest, seab ennast õdusalt basseiniservale jääle pikutama, pöörab nina päikese poole ja kuulutab: „Päkapikk Piret võtab pisut päikest.”

Talvise päevitamise ja üldse karastamise puhul on asjakohane meenutada, et külmas vees hullamine ja muud talverõõmud pole üksnes haigustele vastuhakkamiseks, vaid nii need kui talisuplemine teenivad sootuks laiemat eesmärki.

Omal ajal tervisekasvatuse põldu harinud doktor Taive Kudu tõi termilise karastamise kõrval esile muidki karastamisviise.

Selge see, et kasvuhoonetingimustes kasvanud inimesele kaasneb iga suurema temperatuurikõikumisega vähemalt nohu, mille peale regulaarselt jääaugus supleja ainult muigab: tema ei tea, mis on nohu või muu külmetushaigus.

Mõneti üllatav aga on tõdemus, et peale termilise viisi tuleb oma tervise huvides igaühel karastada end intellektuaalselt, emotsionaalselt, alimentaarselt, immunoloogiliselt, sotsiaalselt ja isegi seksuaalselt.

Aga las karastamisteema jääda. Teema kokkuvõtteks piisab osundada Tõnut, kes supluse järel tõdes: „Kui mõnus poleks, siis ei käiks.”

MM ootab

Ihu kuivatades räägib Tõnu, et omakeskis sulistada on tore, aga õige jume annab etevõtmisele seltsielu. Selle all peab ta silmas festivali nime all toimuvaid võistlusi, kus näeb võõrast rahvast, aga saab ennastki näidata. Mitte nii paabulinnu kombel basseini kaldal patseerides, vaid ikka vees mehetempe tehes.

Mullusel talisuplusfestivalil „Pirita Open 2010” tembutas Tõnu koguni nii vägevalt, et sai auraha kaela 450 meetri pikkuses maratonujumises näidatud tulemuse tasuks.

Ehkki „Pirita Open 2011” juba terendab, festival toimub Pirita TOPi ja jahisadama territooriumil 7.-8. jaanuaril, Tõnu veel treeninglaagris ei ole. Plaan Tallinna minna on, ent kas võistlema, pole veel kindel.

Aga edaspidiseks on plaanid vägevamad. „Lätis, vist Jurmalas, tulevad MM-võistlused, sinna tahaks vaatama minna,” ütleb Tõnu. „Kas just osa võtma, lähme rohkem niisama, kuigi Artur tahab kindlasti kaasa teha, ta ju vana ujuja.”

“Vana ujuja” nühib froteerätiga keha ega kommenteeri kolleegi öeldut. Ju ta teab, et õige mees enne teeb, siis kaagutab.

Talisuplemise ajaloost

Talisuplusest ja organismi karastamisest külma veega pidasid juba vanad roomlased: tänu sellele talusid sõdurid paremini elu lageda taeva all ega olnud vastuvõtlikud hingamisteede haigustele.

Ka olid külmaveevannid juba enne meie ajaarvamise algust hinnatud ravivahend, Rooma villade suurtes basseinides supeldi ka talvel.

Taasavastati külma vee kosutav toime ihule 18. sajandil; Baierimaa arst Sebastian Kneipp alustas patsientide veeprotseduuridega kosutamist 1848. aastal.

Eestis pärineb esimene ülestähendus talvisest veega toimetamisest aastast 1884, mil baptistid ristisid Läänemaal Ungru jões veebruaris 32 koguduse uusliiget.

Eesti kuulsaim talviste veeprotseduuride harrastaja on Vend Vahindra ehk paljasjalgne Tõnisson, kodanikunimega Karl Tõnisson (1873-1962), kes tavatses end talviti külma veega üle kallata.

Andmed: Aarand Roos