Meie ajakirjanduse suurkuju Jaan Tõnisson armastas öelda, et ajakirjaniku seisusega käib kaasa kohustus rääkida tõtt, vältida hüsteeriat ning teenida rahvast.
Indrek Saar: Kas võimule peab meeldima?
/nginx/o/2017/01/23/6273119t1h2517.jpg)
4. detsember 2010, 09:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajal, kui üleriigilist meediat kritiseeritakse liigse kolletumise ja poliitilise kallutatuse pärast, peitub kohaliku ajakirjanduse õnn võimaluses olla sõltumatu, teenida kodukandi rahvast ja rääkida inimestele tõtt. Hiljuti said avalikuks juhtumid, kus maavanem või mõni muu kõrge ametnik on teinud ettepaneku kohaliku lehe peatoimetaja välja vahetada. Kuidas Tõnissoni laotud vundamenti nende ohtlike märkide valguses alles hoida?
Maakonnalehed on väga paljudele lugejatele ülejäänud meediast usaldusväärsemad: toimetus asub lähedal, seal töötavad ajakirjanikud on kursis kohalike teemadega ning käsitlevad piirkonna inimestele olulisi uudiseid.
Kahtlemata oleks võimule mugav, kui maakonnalehed sarnaneksid vallalehtedega, kus must valgel kirjas vaid valla pressiteated ja vallavanema pöördumine rahva poole. Kogukonnale tähendaks see aga sammu suletuse suunas.
Hiiu Lehe ja Nädalise peatoimetaja on avalikult tunnistanud, et nad on tundnud võimukandjate survet ajalehtedes käsitletavate teemade suhtes. Selline käitumismall kuulub mõnda sellisesse riiki, kus demokraatia ja sõnavabadus on alles uudistooted. Enamikus siirderiikides püütakse liikuda ajakirjanduse sõltumatuse suunas. On ju võimust sõltumatu ajakirjandus vaba ühiskonna üks kesksemaid tunnuseid ja eeldusi!
Toimetuste survestamine pole mingil juhul aktsepteeritav – ajakirjanike töö juurde ei käi võimule meeldida tahtmine.
Mõistagi eksivad ajakirjanikud aeg-ajalt, ikka kohtab lehes tasakaalustamata, teise poole kommentaarideta uudiseid või ebatäpseid andmeid ja kontrollimata fakte. Kui on eksitud ajakirjanduslike reeglite vastu, tuleb meedia suhtes kriitiline olla.
Demokraatlikus ühiskonnas parandatakse vead õige informatsiooni avaldamise ja vabandamise, mitte töötajate väljavahetamisega.
Riigikontrolör Mihkel Oviir kritiseeris hiljaaegu täitevvõimu vaba mõttevahetuse summutamise pärast. Kui võimulolijate seas võtavad maad enesega rahulolu, veendumus oma ilmeksimatuses ja suutmatus enese vigu tunnistada, tähendab see üheselt stagnatsiooni.
Valitsusasutused töötavad inimeste heaks, nende tegevus ning otsused peavad olema nähtavad ja arusaadavad. Kui me ei taha lasta tekkida bürokraatiamasinat, mis tegutseb eelkõige iseenda huvides, on hädasti vaja ajakirjandust, mis valgusvihu otsustajatele suunab.
Kohalike lehtede suukorvistamine julgustab täitevvõimu tegudele, millest nad muidu avalikustamise hirmus hoiduksid, olgu siis tegu huvide konflikti või ametihüvede ärakasutamisega. Ja nii võime taas jõuda eelmisest riigikorraldusest veel paljudele tuttava tõdemuseni: meil on kõik võrdsed. Ainult mõni on kõige võrdsem.