/nginx/o/2010/12/06/479275t1hcd33.jpg)
Tänavune Pimedate Ööde filmifestival jõudis pealinnas vaevalt lõppeda, kui sellele järgnes Euroopa filmiauhindade jagamine punase vaiba, staaride ja kõige muu juurde kuuluvaga.
Nagu filmiauhind
/nginx/o/2016/02/19/5064449t1hbab6.jpg)
7. detsember 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võrreldes Oscarite jagamisega, pole Euroopa filmiauhinnal muidugi eriti säravat glamuuri välja panna. Olemuslikult on Euroopa filmiakadeemia märksa tohletanum ja jääb kaugele maha isegi Vana Maailma esinduslikemaist filmifestivalidest, kuid 23. korda see toimus ja sedakorda meie oma Tallinnas.
Kahtlemata teeb vaid rõõmu, kui üks suur kultuurisündmus Eestimaal peatub ja annab alust kõnelda sellest, millise suure tähelepanu meie väike maa, kuhu teistest Euroopa pealinnadest mugava ja kiire otselennuga ei õnnestu sõita, tänu sellele sündmusele saab.
Lihtsalt selleks, et ivakene tormilist üleeuroopalise tuntuse tunnet kainestada, tasuks endalt küsida, mida ja kuivõrd oleme varem tänavu 23. korda väljaantavatest Euroopa filmiauhindadest kuulnud. Kus anti Euroopa filmiauhinnad eelmisel või üle-eelmisel aastal? Milline film, milline reþissöör tunnistati mullu Euroopa parimaks? Kardetavasti suudavad peale tõeliste filmiasjatundjate neile küsimustele vastata vähesed.
Mõne eelmise Oscari võitja tuletaks ilmselt kordades kergemini meelde. Geograafiliselt elame küll Euroopas, kuid kultuuri- ja inforuumi valitseb pigem Ameerika. See pole nii ainult Eestis, vaid ülejäänud Euroopaski. Tallinna ja Eesti tuntuse märkimisväärse tõusu osas ei maksa endale seega illusioone luua.
Kõik, kes filmiauhindadega pärjatud said, olid ilmselt neid väärt. Roman Polanski on väga hea reþissöör, kuigi auhinnad, mis tema “Variautorile” osaks said, avaldasid pigem temale toetust kui tunnistasid linateose üle aegade kestvaks filmiklassikaks. Ilmselt ei too see auhind, erinevalt Cannes’i Kuldsest Palmioksast või Oscarist, “Variautorile” oluliselt publikut juurde ja lõppkokkuvõttes ongi see Euroopa filmiauhindade viga: nad nagu on midagi ja nagu pole ka.
Vähemalt sai Eesti ühe punase vaiba kogemuse võrra rikkamaks. Paari euroopa staari valguses särasid kohalikud poliitikud, mitte filmilegendid, kleidid püüdsid pilke ja internetikommentaarid olid oodatult sarkastilised. Kõik nagu ikka, aga tegeliku filmikunstiga pole sel kõigel suuremat pistmist. Küll on tänapäeva filmieluga pistmist Pimedate Ööde filmifestivalil, mille Pärnu programmi homsest pühapäevani saab näha Pärnu keskraamatukogus.