NATO Balti-Poola kaitseplaanid ja Wikileke

Wikileke Balti-Poola kaitseplaanide olemasolust pole iseenesest väga suur pommuudis. NATO on selleks seatud, et tema liikmetel oleksid kaitseplaanid võimalike ohtude suhtes. Tegemist on ju kaitsealliansiga. Pigem oleks uudis selles, kui NATO ei teaks, kuidas ja kas oma liitlasi kaitsta. Samal ajal on selge, et NATO ei saagi oma kaitseplaane avalikkusega jagada.

Kuigi lekitatud informatsioon on väga üldine, on tegemist siiski NATO-le kahjuliku olukorraga. Eeskätt võivad osati löögi alla sattuda liikmesriikide diplomaatilised teenistused, mõnel juhul võib riivatud saada sisepoliitiline olukord.

Pole välistatud, et olukorras, kus räägitakse “uuest leheküljest” NATO-Vene suhetes, püüab Venemaa nüüd lekete valguses saavutada alliansilt suuremat leplikkust mõnes taktikalises või isegi strateegilises küsimuses.

Eriti ohtlik oleks näiteks ühtse võimaliku raketikilbi vastutusalade jaotus sektorite põhjal, nagu on nõudnud Vene president Dmitri Medvedev.

Varjatult võib selles näha Venemaa soovi murendada artikkel 5 tähendust (NATO liikmete kollektiivne kaitse) ning suurendada oma julgeolekupoliitilist mõju lähinaabruse üle. Koostöö Venemaaga on oluline, kuid mitte alliansi ja tema liikmesmaade julgeolekuhuvide arvelt.

Vaatamata NATO-Vene nõukogu äsjase kohtumise üldisele kordaminekule, ei tohiks siiski unustada, et Venemaa jätkuvalt okupeerib alliansi partnerriigi Gruusia territooriumi, räägib Iskander-rakettide paigutamisest Luugasse ning on suurõppuste raames 2009. aastal läbi mänginud Poola ja Balti riikide võimaliku ründamise. Seoses sellega on täiesti arusaadav ja loomulik, miks NATO on nüüdisajastamas oma kaitseplaane.

Artikkel pärineb Marko Mihkelsoni ajaveebist markomihkelson.blogspot.com.

Marko Mihkelson on riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees ja väliskomisjoni liige.