Pärnumaa kasupered hoiavad kokku

Kasupered pidasid tänavu isadepäeva Maarja-Magdaleena gildis, pildil meisterdab nukukojas Mare Müürsepp (vasakul) tütrega. Foto: Karin Klaus

Pärnumaa kasuperede ühing on üks vanemaid omalaadseid organisatsioone Eestis, sinna kuulub 15 peret ja 56 inimest, kellest eestkoste- ja kasulapsi 16.

Ühing korraldab traditsioonilisi suvelaagreid, talviseid kokkutulekuid ja emade-isadepäeva tähistamisi. Sel sügisel said kasupered isadepäeva puhul kokku Maarja-Magdaleena gildis, kus töötubades võis igaüks endale meelepärast tegevust leida.

Gildi nukukojas koos tütardega nokitsedes nõustusid kasuemad rääkima rõõmudest ja muredest, mida võõrastele lastele kodu pakkumine kaasa toob.

Kasupered Pärnumaal

Ühing loodi 1999. aastal lastekaitsega tegelnud Valter Parve ja Andres Siplase algatusel.

Aastatega on terminoloogia muutunud: lastekodudest on saanud asenduskodud, kasuperedest asenduspered. Õigupoolest pole kasuperegi väga hea väljend, vihjates justkui mingile kasulikule tehingule. Meeldivam on Soomes kasutusel olev kasvatajapere.

Ühingusse kuuluvad needki pered, kes on juba läbinud kasupereks saamisel nõutava PRIDE-koolituse, kuid pole veel leidnud oma peresse sobivat last.

Mõnikord takerdub kasulapsele kodu pakkumine bürokraatiarägastikku, sest bioloogiliselt vanemalt vanemaõiguste äravõtmine võib kesta kuid ja koguni aastaid.

Ühingu liikme Mare Müürsepa sõnutsi saab vanemliku hoolitsuseta last hooldusperre paigutada ainult juhul, kui lapse bioloogilistel vanematel on vanemlikud õigused ära võetud. Seda esineb aga vaid mõnel üksikul juhul ja kõik asjaajamised, kui need üldse algavad, käivituvad alles siis, kui laps vaja bioloogilisest perest eraldada.

“Hoolduspered on mures, et paljudel juhtudel pole eestkosteasutused (sotsiaaltöötaja või lastekaitsespetsialist) nõus koostööd tegema,” selgitas Müürsepp probleemi. “Mitme hoolduspere kogemused näitavad, et kui laps perre paigutatud, vaadaku pered ise, kuidas hakkama saada.”

Lapsendamine või asenduspere?

Võib tekkida küsimus, mis vahe on kasupereks olemisel ja lapsendamisel.

“Tavaliselt lapsendatakse siis, kui endal lapsi pole ja soovitakse ühte-kahte väikest last,” selgitas MTÜ Pärnumaa Kasupered esimees Maire Lehikoinen. “Kui sellel pisikesel on aga teismeliseeas vennad-õed, ei taheta neid lahutada ja lapsendajad pole valmis suuremate lastega tegelema.”

Üle Eesti on valminud ilusaid lastekodusid ja peremaju, kus tingimused suurepärased. Paraku on lastekodu ikkagi lastekodu ja kedagi seal emaks-isaks kutsuda ei saa. Ideaalis võiksid kõik vanemliku hoolitsuseta lapsed kasvada asendusperedes. Ühingu liikmete teatel on koolitatud hulk peresid, kuhu pole lapsed jõudnud, aga kui pikk aeg koolitusest möödas ja pere pole last saanud, võivad pere väljavaated muutuda.

Rõõmud ja mured

Lehikoineni esimene kasulaps tuli Tallinna väikelastekodust nende perre viieaastasena, nüüdseks on Marjust sirgunud 21aastane iseseisev neiu.

Praegu kasvab Lehikoinenite juures kolm ühe pere last vanuses 16, 11 ja 8 aastat ning kaks teise pere last, 17- ja 18aastane, peale selle 4aastane poiss. Pere oma lapsed on vanuses 28, 25, 20, 10, 9 ja 4 aastat, pesast on välja lennanud 21aastane kasulaps.

“20 aastat tagasi olid lastekodud trööstitud asutused, mina olin noor ja tundsin neile lastele kaasa,” meenutas Lehikoinen.

Üks ema räägib, et neile jumal lapsi ei andnud. Nii otsustati neli aastat tagasi pakkuda kodusoojust ja armastust kasulastele: tollal kolmeaastasele poisile ja 8kuusele tüdrukule, kes olid väga raskes seisus, tüdruk oli kõik need kuud ainult voodis lamanud.

Kasulaste vanematel on samad rõõmud ja mured kui kõikidel vanematel, raske on siis, kui väsimus suur ja närvid püsti.

“Kui ise oled väsinud, kandub see lastele üle,” tunnistab Lilian Pilv. “Ei tohi iseennast süüdistama hakata. Lapsed tekitavad küll vahel muret, aga veel paremini oskavad nad rõõmu valmistada.”

“Rõõmu teevad igapäevased pisiasjad nagu see, et laps hommikul naeratades ärkab,” ütleb Müürsepp väikese tüdruku heledaid juukseid silitades.

“Nii liigutav on, kui emade- või isadepäevaks tehakse ka meile kaardid ja kingitused,” lisab Lehikoinen.

Et laste minevik on keeruline, vajavad kasupered tihti juriidilist abi. Müürsepp on kirjutanud magistritöö kasuperede ja kohalike omavalitsuste koostööst ning väidab, et selles valdkonnas on veel väga palju ära teha. “Paljudes omavalitsustes on ametnike toetus olematu,” ütleb ta. “Eriti teravalt tuntakse puudust juriidilisest nõustamist. Ise olen abi otsinud mujalt, näiteks pöördunud sotsiaalministeeriumi poole.”

Lehikoinen leiab, et ametnike toetus sõltub siiski väga palju konkreetsest omavalitsusest. Ta kiidab Tallinna asutusi, kes korraldavad näiteks kohtumise lapse bioloogiliste vanematega üsna turvaliselt, nii et kasuema võib Pärnus end rahulikult tunda.

Oma ema või võõrasema?

Tihti on lapsed oma bioloogiliste vanemate küljes väga kinni, sest ükskõik milline ema on ikkagi oma. Juhtumid on erinevad: mõni ema ei huvitu järeltulijate käekäigust üldse, teised kohtuvad lastega regulaarselt. Vahel teeb see lapsele rõõmu, vahel aga hävitab vaevaga saavutatud hingelise tasakaalu. Mõnel emal polegi kodu, kus lapsega kohtuda.

“Meie tüdruk oli oma emaga kohtudes üsna rivist väljas, küsis aina, miks ta minu kõhust ei sündinud,” mäletab Meeli Luige.

Mõnele lapsele meeldib päris-emme juures käia. Lehikoinen meenutab, kuidas teinekord maksab oma ema sõna rohkem kui kasuema soov, nii suutis just pärisema last veenda muusikakooli mitte pooleli jätma.

Et eelmine kodu ja kasupere on tavaliselt väga erinevad, väsitab kahe keskkonna vahet pendeldamine vaimu, kuid kohtumisi pärisvanematega pole hea ära keelata, sest laps võib kasuperet trotsima hakata stiilis “kuri kasuema keelab seda-ja-seda, minu ema küll lubaks ja teeks”.

Ühes on kasuvanemad ühel nõul: n-ö pühapäevaema olla on palju lihtsam kui päevast päeva last kasvatada, piire seada ja argiaskeldustega toime tulla.

Mõni kasulaps kiindub kohe ja jäägitult, teised on pikka aega trotslikud. “Kohanemine sõltub sellest, kui suurt valu laps on pidanud läbi elama,” teab Pilv. “Lapsi tuleb armastada sellistena, nagu nad on, mitte vihastada nende tegude peale.”

Lehikoinen lisab, et ta hingab alati kergendatult, kui laps esimest korda kasuvanemale vastu hakkab. “Algul laps kardab oma arvamust avaldada, aga kui ta juba julgeb minuga riielda, siis tean, et ta tunneb end turvaliselt.”

Väga tähtis roll on kasuperedes kanda isadel ja teistel õdedel-vendadel. Emad on tavaliselt reeglite paika panijad, kel kogu aeg kodutöödega kiire, sellepärast kiinduvad kasulapsed kiiremini hoopis isasse. Kasuemad ütlevad, et naisele on teiste eest hoolitsemine üsna loomulik, mehed aga kipuvad isegi oma järeltulijaid maha jätma, sellepärast on võõrad lapsed oma perre võtnud mehed kuldaväärt.

“Meie issi on lastele väga suur eeskuju,” tõdeb Müürsepp. “Nad tahavad töö juures kaasas olla, ripuvad ta küljes. Kui tüdruk 8kuuselt esimest korda isa sülle sai, oli nende kohtumine väga liigutav, nad isegi tundusid ühte nägu.”

Osa peresid pelgab võõraid geene, arvates, et vaid iseenda järeltulijast saab ideaalse isiku.

Selle peale naeravad kasuemad, et millegipärast ei jäta keegi oma lapsi sünnitamata kartuses lapsukese teeröövlist vanavanaisa geenide ees. Samuti leidub küllalt suurepärastest suguvõsadest pärit kriminaale ja luusereid. Ei bioloogiliste ega kasulaste puhul või iial teada, mis tulemus avaldub geeniloterii ja keskkonna koosmõjul. Kasuvanemad püüavad ootusi lapse suhtes mitte liiga suureks mõelda, vaid leppida sellega, et nemad on oma parima andnud.

Suurim tänu on perele kahtlemata keerulise minevikuga põnni kasvamine tubliks ja oma eluga hästi toime tulevaks inimeseks. “Meie Marju ütles alles täiskasvanuna, et nüüd ta mõistab meid,” võtab Lehikoinen jutu kokku.