Unistus tütrekesest tõi peresse kaks kasulast

Pildistamise päeval olid kodus vaid Meeli, Nati ja Martin. Toaukselt piilus Luigede uusim pereliige – karvane kass, kelle suvitajad sügisel maha jätsid. Foto: Urmas Luik

Meeli ja Mihkel Luigel on neli last, kellest kaks sündinud hoopis teiste emade-isade lastena. Kasulaste Nati ja Martini (nimi pere soovil muudetud) esimesed eluaastad möödusid üpris ekstreemsetes tingimustes ning Luigede juures kogesid nad esimest korda, mida tähendab normaalne pereelu.

Pikapatsiline koolitüdruk Nati ehk Natalja sätib end pereema Meeli kõrvale tugitooli kerra, lasteaiapoiss Martin heegeldab ema süle ja fotograafi vahet, uurib nukitsameheliku innuga kaamerat ning maandub taas ema kaisus.

Luigede “päris” ehk bioloogilistest lastest on Marek 24aastane ja elab Pärnus oma elu, 11aastane Mark-Mikkel õpib Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumis.

12aastane Nati käib Koonga põhikoolis, kus Meeli töötab huvijuhina.

Igatsus tütarde järele

“Meie suguvõsas on suur poiste ülekaal,” alustab Meeli oma lugu. “Tahtsime mehega tütart ja arvasime, et võiks mõnele vanemliku hooleta jäänud lapsele kodu pakkuda. Kohtusime Pärnu maavalitsuses Anne Rannaga, siis läbisime kasuperekoolituse.

Öeldi, et kasulast võib aastaid oodata aga meie saime kohe. Me ei jäänud ootama, helistasime laste turvakodusse ja küsisime, ega neil mõnda tüdrukut ole.”

Oliveris oligi üks tüdruk. Asjad laabusid kiiresti ja suvel kuus aastat tagasi astus Luigede majja kuueaastane lapsuke, suurte pruunide silmadega, kiilas ja kõhnuke. Vaatas huviga õuel ringi ja leidis vaimustava asja – jalgratta.

“Kui ma siia tulin, ei tundnud ma hirmu, pigem uudishimu,” meenutab Nati. “Mäletan, kuidas me Meeliga ühte väikest nukku koos riietasime.” Proovivisiit tehtud ja vastastikuses sobivuses veendutud, viidi laps bioloogilise ema juurde tagasi. Aeg läks ja ühel päeval helistas Meeli taas turvakodusse. Juhuslikult oli Nati jälle seal, tüdruku ema andis allkirja ja Nati sõitis jälle Koongasse.

Meeli sõnutsi polnud Natiga kohanemisprobleeme. Keerulise minevikuga laps näeb tihti asju hoopis teistsugusest vaatenurgast ja ütleb vahel asju, mis vanemaid tükiks ajaks mõtlema panevad.

Veidi muret oli kooliminekuga, sest Nati on venelanna ega olnud lasteaias käinud. Siiski sai kakskeelses keskkonnas kasvanud tüdruk koolis kenasti hakkama, praegu on etteütlused viied, veidi abi vajab ta vaid keerulisemate juturaamatute lugemisel.

Kui Nati soovib, saab ta oma pärisemaga kokku. Tüdruk on juba nii suur, et otsustab ise, millal ema näha tahab. Meeli jutu järgi on laps emast üsna erinevaks kasvanud, näiteks muretseb ema, kas on ikka vaja ringi sõita, aga Natile meeldib väga reisida, käidud on Norras, Iirimaal ja Soomes.

“Oma pärisemaga ma koos elada ei tahaks,” tunnistab Nati. “Ta oli kogu aeg kodust ära, mind kaasa ei võtnud ja kui võttis, pidin teda pärast koduteel toetama.”

Meeli meenutab, kuidas tüdrukuke võeti nende peres algul igale poole kaasa, sest ta kartis kohutavalt, et kasuema ja -isa kaovad samuti ära.

Jõulukingiks poisslaps

Kus on, sinna antakse juurde. Mõne aja pärast helistati perele jälle lastekaitsest: neil nii armas poiss pakkuda. “Kui meie ei taha, läheb lastekodusse,” mäletab Meeli. “Me ikka kahtlesime, et lapsi juba niigi ja ruumigi pole ülearu. Aga jõulud olid ukse ees, süda hakkas meil mehega valutama, et kus lapseke pühadeajal läheb ...”

Pere oli elevil, Nati ja Mark-Mikkel juba jagasid omavahel uuest pereliikmest kuuldes, kes saab kõigepealt pisipoisiga mängida ja teda hoida, kolmeaastane imekleenuke Martin ehmatas oma saabumisega aga pere päris ära.

Nimelt “unustati” poisi kohta öelda, et ta ei räägi sõnagi. Laps oskas vaid näidata oma kõhu peale ja öelda “ai-ai”, mis tähendas, et kõht tühi. Samuti kartis poiss paaniliselt naisi ja klammerdus kohe isa Mihkli külge, isa kodust ära olles sobis tugiisikuks vend.

Selgus, et imearmsal lapsel on hulk puudeid, oma kolme eluaasta jooksul oli teda kuus korda opereeritud. Pere hankis poisi haiguslugude kaardi ja sõitis Tallinna arstidelt nõu küsima, praegugi käiakse massaažis, ravivõimlemas ja logopeedi juures.

Martinist aga on kolme aastaga kasvanud ülitragi ja jutukas sell, kes pudeliski paigal ei püsi. “Igavene röövel,” naerab Meeli oma nukitsamehe sebimist jälgides. “Tohutult Mihkli küljes kinni ja hull töömees on ta ka. Nii kui silma pealt pöörad, kohe midagi “parandab” või meisterdab. Mihkel pani põrandaliiste, Martin leidis liistud ja puuris neisse ohtralt auke juurde, ise jõudis vaevalt rasket akutrelli käes hoida.”

“Ma aitasin Koiksalil takturit ka parandada,” täiendab Martin asjalikult.

Rõõmud ja mured

Meeli leiab, et nende pere saab üsna kenasti hakkama ja vastavate linnaasutustega nagu turvakodu ja sotsiaalosakond on suhted head. Tuge pakub kasuperede ühing ning teiste kasuvanematega saab palju asju arutada.

“Paljud kasupered siiski vajaksid rohkem nõustamist, eriti juriidilistes küsimustes,” arvab naine. “Meie oleme pika tee maha käinud ja aru saanud, et kui sa ise oma asju ei aja, ei tee seda keegi.”

Nii oma kui kasulaste turvaliseks kasvamiseks on kõige tähtsam ühtehoidev pere. Luiged püüavad palju asju koos ette võtta ja kõigile lastele võrdselt tähelepanu jagada. Vanim poeg Marek on väiksemate laste lemmik, kelle kaelas kõik ripuvad, kui noormees külla tuleb.

Iga algus on raske. Millal võõras laps päris omaks muutub?

“Siis, kui on tekkinud mingi arusaamatus, keegi ütleb lapse kohta halvasti ja sa tunned, et pead kohe lapse eest välja astuma,” ütleb Meeli. “Vanemad ju ikka õigustavad ja kaitsevad.”

Pereisa Mihkel ütleb lõpetuseks, et nad üritavad koos abikaasaga kahele lapsele anda võrdsema võimaluse ja kodu, millest nende oma vanemad on nad ilma jätnud. “Meil on selleks tahe ja võimalus,” kinnitab Mihkel. “Kui näed, et väikesel inimesel, kes ei suuda veel enda eest seista, on kõht tühi, pole kodu, õigeid riideid ja ta külmetab, peaks igal eesti mehel tekkima soov aidata. Seda ilma valehäbi ja eelarvamuseta.”