Aime Kinnep talletab aega seinakalendrites

Kui vaid osata kuulda ja näha, on kalendrid Aime Kinnepile niisama kõnekad, kui seda on tema käes olev raadiogi – tegelikult ühe ringhäälingufirma ajaraamat. Foto: Urmas Luik

Pärnu täiskasvanute gümnaasiumi aulas on üleval kooli raamatukogu juhataja Aime Kinnepi kogust pärit 202 seinakalendrit, näituse pealkiri on „Armasta oma aega”.

„Järgmisel aastal saab meie kool 90 ja et sel puhul on plaanis kalender välja anda, tekkiski mõte, et toon oma jaod siia, hea kunstiõpetajaga arutada ja šnitti võtta,” sõnas mitukümmend aastat ajaraamatuid korjanud bibliograaf. „Keegi kooli kalendrikomisjoni liige ütles, et tal olla mingi idee juba sähvatanud.”

Ekspositsiooni kommenteerides tõdes kollektsionäär, et kui temalt otse pärida, miks ta on langenud sellise harrastuse küüsi, jääb ta vastuse võlgu.

Liiati pole ta nii andunud koguja, kellel kalendrid viiksid kõik muu meelest ja ta jätaks nii söögi kui joogi, et vaid veel ühte kalendrit kogusse saada.

Kinnepi mäletamist mööda sai kõik alguse sellest, et omal ajal oli ajalehtedel tavaks pakkuda oma lugejatele seinakalendreid. Need polnud küll teab mis uhked, aga kui tuli üks ühe, teine teise lehe vahelt, sinna juurde veel väliseestlastele mõeldud Kodumaa toretsev kalender, oligi kogule alus pandud.

„Eks ma üks kiiksuga inimene olen,” arvas eluaegne raamatukogutöötaja, kellel ka kopsakas kruuside ja pastakate kogu.

Kui pastakaid leiab igas kodus – kas just kollektsioonivääriliselt, see on omaette teema –, siis seinakalendrite korjajaist on kuulda vähe. Kinnepki teab vaid kahte Virumaalt, oma kodupaigast pärit meest. Aga neistki tuleb rääkida mineviku vormis.

„Väike-Maarjas oli üks, aga tema korjas rohkem raamatkalendreid,” meenutas Kinnep. „Ja Rakkes oli ka üks, kelle varanduse koos minu raamatukogust antud riiulitega viisid ahned sugulased ei tea kuhu ära.”

Pärnu täiskasvanute gümnaasiumi raamatukogu juhatajal vähemalt esiotsa hirmu, et keegi tema seinakalendrite kallale kipub, ei ole. On pigem teistpidine pelg, et ta hobist kuulda saanud kolleegid kannavad kohale liiga palju kollektsioonilisa.

Samal ajal ei ole selle teostumine kuigi tõenäoline, sest elame siiski tarbimisühiskonnas, kus vana peab tegema ruumi aina lisanduvale uuele.

Ka on üha mitmekesistuvas kalendrimaailmas suund sellele, et päris lihtsatele ja odavatele seinakalendritele on löödud hingekella, asemele aga pakutakse toretseval klantspaberil ajaraamatuid, mis panevad kollektsionääri silma küll särama, ent esmane ind taandub peagi tasaseks kurbuseks, sest rahva vaimsuse eest hoolt kandvad Eesti Vabariigi bibliograafid teavad suurepäraselt: tahtmine on taevariik, saamine aga iseasi.

Praegune Pärnu täiskasvanute gümnaasium avati 12. oktoobril 1921. aastal üldharidusliku õhtukooli nime all Rüütli 55. Esimesel õppeaastal oli õpilasi 75.