Pärnu PÖFF – niisama palju filme kui vaatajaid

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Pärnu keskraamatukogu.
Pärnu keskraamatukogu. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Kõigest natuke üle nädala tagasi kuulutati 14. Pimedate Ööde filmifestival ametlikult lõppenuks, kui see juba uuesti algas.

Mitte küll enam Tallinnas ja Tartus, vaid tosinas suuremas ja väiksemas Eesti linnas, sealhulgas Pärnus.

Viis päeva filme

Festival avati kolmapäeval, 8. detsembril Pärnu keskraamatukogu suures saalis. Kohal oli paarkümmend inimest, nii tavalisi filmihuvilisi kui linnavalitsuse tegelasi, kõigil suud muigel ja silmad säramas, sest kohalikus mastaabis oli tegemist väga olulise kultuurisündmusega.

Alustati kõnedega. Kõigepealt tunnustati Pärnu haridus- ja kultuuriosakonna juhataja asetäitjat Ela Tomsonit, kelle initsiatiivil PÖFF üldse suvepealinna jõudis. Järgmisena sai sõna PÖFFi direktor ja juhtfiguur Tiina Lokk, kes tundis heameelt selle üle, et pärnakadki lõpuks festivalist osa saavad.

Lokk avaldas ühtlasi lootust, et ehk avaneb kohalikul vaatajal peagi võimalus filmiprogrammi nautida korralikus kinosaalis. Raamatukogu on tore koht, kuid pole kinonäitamiseks loodud. Selle seisukohaga saab ainult nõustuda, kuigi lootus on teadagi kelle lohutus.

Viimasena haaras mikrofoni abilinnapea Jane Mets, kes ei suutnud oma rõõmu Pärnule nii tähtsast sündmusest vaos hoida ja tänas meenetega ja südamliku aplausi saatel nii Tomsonit kui Lokki.

Lõpuks võeti ette film: Kongo Demokraatlikus Vabariigis lastehalvatuse tagajärjel liikumatuks jäänud muusikutest pajatav „Benda Pilili”. Inspireeriv vaimustava helitaustaga lugu ei jätnud ilmselt kedagi külmaks. Vähemalt võis seda järeldada inimeste nägudest pärast seanssi.

Õhtule tõmmati joon alla Endla Teatrikohvikus, kus sai kohvi ja koogitüki või veiniklaasi taga õdusalt muljeid vahetada ning järgmist kinopäeva planeerida.

Neljapäev algas Monika-paanikaga ja möödus suures osas selle tähe all. Samamoodi, kuidas langesid lumerekordid, kerkisid lumelabidate müüginumbrid ja algas uue kodumaise kestusspordiala – lumerookimise Eesti meistrivõistluste ei tea mitmes etapp.

Muutuvad ilmastikuolud tõelisi filmisõpru kinoks kohandatud raamatukogusaalist loomulikult eemal ei hoidnud, kuigi võrreldes avapäevaga, oli neid märgatavalt vähem. Kümmekonnal kohaletulnul avanes võimalus kenasti ekraani ette ritta seatud toolidel laiutada ja pakutavat linateost nautida.

Kavas oli Briti dokumentalisti Jerry Rothwelli „Raske koorem”, mis rääkis ühest inglise punkbändist, kelle enamik liikmeid on kerge puudega. Raske, kohati pelutav teema oli heaks filmiks vormitud, andes huvitava sissevaate tervetest natuke teistsuguste inimeste ellu.

Ei saa öelda, et linateose sisututvustus just paeluv olnuks, mõjudes pigem tõrjuvalt kui meelitavalt. Õnneks osutusid kahtlused-kõhklused ekslikuks ja film valmistas meeldivalt positiivse üllatuse. Õhtu jätkus jällegi Teatrikohvikus.

Reedel alustati suhteliselt vara, vahest isegi liiga, sest korralikul tööinimesel polnud ilmselt võimalik lõunatunnil raamatukokku lipsata. Samal ajal polnud nemad selle ürituse sihtgrupp. Gümnasistidele ja üliõpilastele mõeldud programmi raames räägiti tudengifilmidest, mille mõningaid stiilinäiteid juhatas sisse Balti filmi- ja meediakooli esindaja Marta Pulk.

Kell 17 läks päev edasi “Animated Dreamsi” ja “Sleepwalkersi” eriseansiga, kus sai tutvuda omanäoliste lühifilmidega nii animeeritud kui tavalisel kujul. Väheke hiljem võisid huvilised Endla Jazzklubis kuulata Taani muusikuid.

Laupäev jõudis kohale tuisu ja lumesajuga, sellest lähtuvalt polnud eriti palju inimesi Taani perefilmi vaatamas. Sama probleem kummitas õhtust Sloveenia linalugu „Issi”, kuigi eksisteerib variant, et seda ei tahetudki näha. Mõistulugu majanduskriisist, vaesusest ja muredest, mis nende nähtustega kaasas käivad, algas huvitavalt, kuid kokkuvõttes ei täitnud eesmärki. Linateos pani küll mõtlema, kuid tõenäoliselt mitte selle üle, mida selle tegijad soovisid.

Pärnu PÖFFi lõpetas pühapäeval poolakate „Revers”. Hea muusika ja haarava pildikeelega linalugu, festivali raames pakutud teostest üks parimaid, tekitas huvi selle slaavi rahva uue kino vastu.

Ja saigi viis päeva kestnud üritus läbi. Vaikselt ja rahulikult, ilma pasunahüüete ja tseremooniata, justkui poleks seda kunagi olnudki. Ilmselt arvavad nii paljud pärnakad.

Kas läbikukkumine või õnnestumine?

Isiklikus plaanis oli filmihuvilistele tegu kindlasti õnnestumisega. Tallinna sõit on pidevalt kerkivate bensiinihindade ja ilmastikuolude tõttu kulukas lõbu. Sellepärast on igati tervitatav PÖFFi toomine väiksematesse paikadesse filmikunstist huvitatuile lausa koju kätte.

Üldpilti vaadates on festivalile ausa hinnangu andmine hoopistükkis keerulisem. Filmifriigid said oma doosi kätte, kuid masse selline eklektiline valik igatahes kohale ei meelitanud.

Muidugi annab argumenteerida, et üritus polnudki arvukale publikule mõeldud, kuid see on libedale teele minek, sest tosinale inimesele privaatseansside korraldamine näib majanduslikus mõttes ebapraktiline.

Rahvast toovad kohale ikkagi nimed ja neid paraku Pärnus ei olnud. Filmifestivali direktor Tiina Lokk küll selgitas mõne sõnaga, miks selle aasta valik oli just selline, nagu ta oli. Tema põhjendused kõlasid igati loogiliselt. Tuntud ja tunnustatud filmide näitamise õigused maksavad palju, aga raha ei piisa kunagi.

Praegu pole päris selge, kas PÖFF järgmisel aastal Pärnusse jõuab. Liiga palju faktoreid tuleb enne otsustamist arvesse võtta. Loodetavasti jõuab, kuid siis juba märksa mitmekesisema ja jätkusuutlikuma programmiga kui tänavu.

Tagasi üles