Mati Kuusk: Pere Leiva eesmärk oli Cibuse kondiitri- ja leivatööstus välja suretada.

Foto: PP

1974-1994 kõigepealt Pärnu leivakombinaadi peainseneri ja 1994-2004 AS Cibuse juhatajana töötanud Mati Kuuse süda valutab: 26. jaanuar 2011 on Cibuse viimane tööpäev.

Cibuse lõpetamisega kaob Pärnust viimane suurem toiduainetööstuse ettevõte. Nagu pole enam liha-, kala- ja piimakombinaati ega õlletehast.

Mida kujutas endast Pärnu leivakombinaat siis, kui teie tööle tulite?

Mind määrati leivakombinaati peainseneriks 16. septembril 1974 ja toimus see ületoomise korras Klementi-nimelise õmblustootmiskoondise Pärnu filiaalist, kus olin töötanud peamehaanikuna.

Leivakombinaadi tollane väga võimekas peainsener Alo Jürine edutati direktoriks. Toimusid suured ümberehitused: leib-sai ühte tootmisruumi, kondiiter eraldi, ehitati söökla, kus käisid söömas õlletehase inimesedki. Hangiti ja paigaldati uue põlvkonna tunnel-küpsetusahjud, mis küll Saksa DV päritolu, aga lääne litsentsi alusel toodetud. Need ahjud ja kerkekapid olid esimesed kogu NSV Liidus.

Tol ajal oli kolm tootmisjaoskonda: leiva-saia-, kondiitri- ja kama-kaljatsehh.

1981-1985 oli Pärnu leivakombinaat Pärnu parimate tööstusettevõtete hulgas, pälviti üleliiduline tunnustus. 1986. aastal avati pika saia tootmisliin ja kohvik Pikal tänaval.

Varem töötas pika saia liin vaid Tallinnas. Ahjutuline sai tuli ostjale kohe kätte.

Kuidas muutus elu leivakombinaadis Eesti taasiseseisvumise järel?

1991. aastal muudeti Pärnu leivakombinaat riiklikuks aktsiaseltsiks Cibus, hakkasid puhuma erastamis- ja ärastamistuuled. RAS Cibuse töötajatest, kes soovisid aktsiaid omandada, moodustati AS Pärnu Leib. Aktsiaid soetas 70 töötajat 180st.

1994. aastal osales Pärnu Leib erastamisagentuuri korraldatud RAS Cibuse 66,6 protsendi aktsiate müügi enampakkumisel ja võitis! Riigi omandusse jäänud 33,4 protsenti aktsiaid müüdi erastamisväärtpaberite eest enampakkumisel, mille tulemusena kasvas aktsionäride arv üle 400. 28. septembril 1994 asusin AS Cibuse juhataja ametikohale.

1996. aastal valmis värava-, kontori- ja kauplusemaja ning avasime leiva-saia müügi tunnuslausega ”Leib-sai otse ahjust”. Kõik, kes Pärnut külastasid või siit läbi sõitsid, käisid ahjusooja leiba-saia ostmas. Vahel oli järjekord mitmekümne meetri pikkune.

Millal algas Cibuse aktsiatega äri tegemine või maakeeli sahkerdamine?

1998. aastal hakkas Cibuse aktsiate vastu aktiivselt huvi tundma Hoiupanga endine juhataja Aare Kilp, kes oli suutnud kokku osta pankade, fondide ja mõne eraisiku, samuti Ühispanga käes olevad Cibuse aktsiad (kokku 13,3 protsenti aktsiatest).

AS Cibuse nõukogu esimees oli Vello-Vahur Popp, kes ühtlasi töötas Ühispanga Pärnu filiaali juhatajana. Temaga oli suusõnaline kokkulepe: kui läheb aktsiate müügiks, pakub kõigepealt esimesena AS Cibuse töötajatele. Paraku ta seda ei teinud.

10. detsembril 1998 helistas Aare Kilbi esindaja Charlie Viikberg Cibusesse, et suuraktsionär Kilp tahab minuga kohtuda. Jutt oli lühike ja konkreetne: tehke AS Cibuse aktsiakapitali 50protsendine laiendamine ja tema ostab ära. Tollal oli aktsiakapital neli miljonit krooni ja aktsiaid 400 000. 17. detsembril otsustas nõukogu, et seda teed ei minda. Vastasel juhul oleks Kilbi käes olnud üle poole aktsiatest.

Järgmisel kohtumisel Kilbi ja Viikbergiga tehti mulle pakkumine: 20 krooni aktsia. Sõna otseses mõttes viskasin nad välja sõnadega, et sulidega ei kauple. Mulle lubati koht kätte näidata ja oma aktsiatega võivat ma p…t pühkida. Algas aktsionäride mõjutamine.

Kas lubati soodsat ostuhinda ja vastasel korral ähvardati aktsiate muutumisega vanapaberiks?

Jah. Kes ei soostu kohe müüma, jääb üldse ilma, kuna kohe saadakse aktsiapakist 51 protsenti kokku. Selles olukorras toimus 13. jaanuaril 1999 AS Cibuse töötajatest aktsionäride koosolek. Enamus otsustas, et aktsiad tuleb müüa paketina ja ettevõttele, mis jätkaks tootmistegevust. Vastasel juhul võib juhtuda, et 180 töötajat jääb tööta.

Oleks sel hetkel teadnud frantsiisilepingust, s.o koostöösuhe frantsiisiandja ja -võtja vahel! Hiljem tegi sellise lepingu Ühispangaga AS Pere Leib, mis omandas enamiku AS Cibuse aktsiatest.

Meie aktsiaid soostus ostma AS Leibur, kuid sai selgeks, et lähitulevikus lõpetavad nad tootmise. “Uksed lukku ja võtmed jõkke” oli ühe ametniku ütlus Cibusega tutvumisel.

Pikkade otsingute ja läbirääkimiste tulemusena teatas AS Pere Leiva juhataja ja üks põhiomanikke Neeme Raig, et nad ostavad Cibuses enamuse: üle 51 protsendi aktsiatest. Nii mais 1999 läkski. Rahu oli majas ja oht möödas.

Millised olid Cibuse töötulemused uue aastatuhande alguses?

Näiteks 2002. aastal oli realiseerimise netokäive 64,6 miljonit krooni. Leiba müüdi 4684 tonni, saia 1550 tonni, kondiitritooteid 237 tonni, kamajahu 265 tonni, riivsaia 497 tonni. Investeeriti 45 miljonit krooni.

Toodangust läks 65,4 protsenti Pärnumaale, suur osa leivast-saiast müüdi üle paarikümnes kaupluses soojalt.

Kolmandana pärast AS Vilmat ja AS Pere Leiba saime Euroopa Liidu toiduseadusele vastava tunnustuse. ”Eesti maitse” tunnustuse pälvisid Pärnu leib, Rae leib, Muuli leib, peenleib Benno ja Lahe sai (selle osa saiadest oli umbes 80 protsenti).

Pääsukese-märgiga (toodetud ainult Eesti toormest) oli kamajahu.

2003. aastal toetas Rae leiva müügikampaania Pärnu haigla ehitust. Igalt müüdud pätsilt annetasime 15 senti haigla ehituse lõpetamise fondi, mis loodi koostöös Pärnu Postimehega.

Miks teie aeg otsa sai?

23. märtsil 2004 ühendas AS Pere Leib endaga AS Cibuse. Kuna AS Cibuse juhtimine läks üle AS Pere Leivale, otsustasin 31. augustil 2004 jääda pensionile.

Lootsin, et need kaks tootmisettevõtet täiendavad teineteist. Minu soov oli selline, et vormileiba tehtaks põhiliselt Pärnus ja põrandaleivale pannakse rohkem rõhku Tartus. Sellega saanuks transporti maksimaalselt ära kasutada ja kulutusi vähendada.

Millal hakkas AS Pere Leib Pärnu leivatootmisele hingekella lööma?

See algas siis, kui AS Pere Leiva juhatuse liige Eero Mikenberg tuli Pärnu töötajatele teatama, et nüüd on loodud OÜ Leivaeksport ja kõik töötajad peavad esitama lahkumisavalduse Pere Leivale väljaastumiseks ja kui soovivad, siis avalduse astumiseks Leivaeksporti.

Leivaekspordil olnuks aktsiakapital ja töölised ning tootmishooned ja -seadmed renditud. Õnneks tänu töötajate üksmeelele see eksperiment läbi ei läinud.

Veebruaris 2010 teatas AS Pere Leib Tootmise nõukogu liige Karl Liivapuu otsusest seoses tootmise ümberkorraldamisega sulgeda Pärnus kondiitritööstus ja väikesaia tootmisliin ning koondada 36 inimest.

Tühjaks jäid linna ühed kaunimad ja korrastatumad tootmisruumid nüüdisaegsete seadmetega. Kondiitrite olmeruumis on isegi saun.

21. mail 2010 lubas Liivapuu Pärnu Postimehes, et leiba tehakse Pärnus edaspidigi. Ent juba 27. augusti lehest võis lugeda, et Pere Leiva Pärnu tootmistsehhi ootab võimuvahetus.

Tegevuse täieliku lõpetamise kuulduse lükkas Liivapuu järjekordselt ümber, väites, et Vanapargi kinnistusse on tehtud nii palju toiduainetetööstuse spetsiifikast lähtuvaid investeeringuid, et tehase sulgemine pole otstarbekas.

Ei möödunud aga kaht kuudki, kui kohal olid suuromanik Rein Kilgi järjekordsed alamad eesotsas järgmise vasalli Aleksander Svõroviga, kes on AS Pere Leib Tootmise juhatuse liige.

Svõrov teatas, et vastavalt nõukogu otsusele 10. veebruarist 2010 koondatakse Pärnus kogu tootmine, välja arvatud kama ja riivsaia tootmine. Leiva-saia tootmine Pärnu tööstuses lõpeb 27. jaanuaril 2011.

Milleks selline hämamine?

Ma ei tea, kas see töötajatele ja avalikkusele hambasse puhumine oli idiootlik lausvale või äri Tartu moodi. Või oli Karl Liivapuu väga nadi tankist, kes tegi Pere Leiva ja Rein Kilgi margi täis.

Kas leiva-saiategu poleks kuidagi saanud Pärnus jätkata?

Liivapuu mainis ütlustes Pärnu Postimehele rentimise võimalust ja rühm asjast huvitatuid eesotsas Aksel Treimaniga otsustas pöörduda Pärnu linnapea Toomas Kivimägi poole, et saada abi leiva-saia tootmisliinide rendilevõtmiseks.

Praegu on tööta jäämas ligi 100 inimest, linn kaotab üle kahe miljoni krooni tulumaksu.

Kivimägi kohtuski novembri algul Treimaniga, soostus Kilgiga sel teemal rääkima ja avaldas üldse mõttele toetust. Linnapea lubas tulemustest telefonitsi informeerida, aga seda kõnet pole tänaseni toimunud.

Muide, Aksel Treiman on olnud Saku õlletehase direktor, oli majandus- ja energeetikaminister Tiit Vähi valitsuses, tõi gaasitorustikud Vändrast Pärnusse ja Tootsi.

Pärnumaa arvamusliidrite lõunal lubas Rein Kilk tuua Pärnusse muude kaubagruppide tootmise, et inimesed tööta ei jääks. Mida teie sellest arvate?

Ma ei usu seda juttu. Leiva- ja saiatootmises, samuti pagaritel on väga spetsiifiline väljaõpe. Mul on siiralt kahju neist pagaritest ja kondiitritest, kes töö kaotavad.

Palun neilt andeks, et asjad on nii läinud.


CV

* Sündinud 30. oktoobril 1942.
* Haridus: Raeküla 7klassiline kool, Viljandi tööstuskool nr 8, Viljandi õhtukeskkool, Pärnu õhtukeskkool, Kaunase polütehniline instituut (tekstiilitööstuse masinad ja aparaadid).
* Töö: 1958-1959 tööstuskombinaat Töö, 1961-1966 Pärnu õmblusvabrik, 1971-1974 V. Klementi nimelise õmblustootmiskoondise Pärnu filiaali peamehaanik, 1974-1994 Pärnu leivakombinaadi peainsener, 1994-2004 AS Cibuse juhataja.