Marianne Mikko: Võrdse töö eest võrdne palk

Marianne Mikko Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Eestit võib pidada nii 22. kui 19. sajandisse kuuluvaks riigiks. Kõige sellega, mis on seotud koolilaste arvutiõppe ja interneti kättesaadavuse ning valitsemist puudutavate e-lahendustega, oleme Euroopa Liidu 27 liikmesriigi hulgas kahtlemata esirinnas.

Muide, kõik meie valimised on liikmesriikidest ainsana kodanikule soovi korral elektroonsed.

Ent mündil on teinegi pool. See tumedam ja vähem räägitud külg viib meid 19. sajandisse. Uskumatu, aga paraku tõsi, et meie ühiskonnas jutustatakse seniajani tõemeeli meeste- ja naistetöödest. Ikka nii, et kui autojuht, siis mees ja kui õpetaja, siis naine. Pealtnäha sõnakõlks, aga paraku võib just selles juurdunud mõtteviisis näha ühte põhjust, miks meie naiste ja meeste palgavahe on ELi suuremaid.

Olla palgalõhe poolest Euroopa punane latern pole Eestile mõistagi auasi. Seda enam, et just meie riigis on naiste tööhõive üks ELi kõrgemaid nagu naiste haridustasegi.

Meie üliõpilastest kaks kolmandikku on neiud. Õppejõududest on üle poole naissoost. Miks ikkagi on juhtunud nii, et Eesti naine saab 30 protsenti vähem palka kui Eesti mees?

Meeste- ja naistetööd

Eestis levinud arusaama järgi jagunevad tööd ikka veel 19. sajandi kombe kohaselt meeste- ja naistetöödeks. Mulle aastaid koduks olnud Belgia Kuningriigis tuttavatega maailmaasju arutades pandi väga imeks, kui väitsin, et meditsiiniõed (mitte -vennad!) on Eestis naised, nagu on lõviosa õpetajatestki naised.

Hämmingu kutsus esile see, kui rääkisin, kuidas Eesti naised vahetavad abielludes oma nime abikaasa oma vastu. Mõlemast soost belglased olid üpris imestunud, miks meie naised niimoodi käituvad. Ei osanud ma end muud moodi kaitsta, kui et “nii on”.

See tõsiasi, et mehed on ehitajad-autojuhid ja naised meditsiiniõed-lasteaiaõpetajad, kehtib praegugi, aastal 2010. Võime ju kehitada õlgu: mis siis? Ega muud, kui meestetööd on rohkem tasustatud kui naistetööd.

Mõelge oma tuttavatele ja usun, et te nõustute väitega: lasteaednik saab madalamat palka kui ehitaja nagu meditsiinitöötaja, võrreldes bussijuhiga. Siin võib näha ühte paljudest põhjustest, miks Eestis haigutab kuristik meeste ja naiste sissetulekute vahel.

Ent mitte ainult meeste- ja naistetööde olemasolu ei põhjenda meie naiste kolmandiku võrra meestest väiksemat palka. Tean nii mõndagi ehitajat, kes praegu töötuna ei võta vastu igat tööd.

Statistikaameti andmebaasist nähtub selle kinnituseks järgnev tõik: vähemalt 5000 krooni soovis palka saada 23 protsenti naisi ja kümme protsenti mehi, vähemalt 10 000 krooni 60 protsenti naisi ja 61 protsenti mehi, üle 10 000kroonisest palgast unistas kümme protsenti naisi ja 27 protsenti mehi, kes olid 2008. aastal töötud.

Naist on kerge nurka suruda

Mees väärtustab iseennast sedavõrd, et alampalga peale üldjuhul ei jookse. Tean palju tublisid müüjaid, kes hoolimata suurest rahalisest vastutusest, just nimelt töötavad ei rohkem ega vähem kui alampalga eest.

Seevastu kaupluse transporditöölised kui pere toitjad saavad kõikjal Eestis rohkem palka kui müüjad.

Küsigem: mis siis, kui müüjanna on üksikema ehk ise pere toitja? Eestis on Viljandi linna jagu üksikemasid. Näib siiski nii, et muskel maksab meie riigis paraku rohkem kui aju.

Naised (erinevalt meestest) kirjutavad kergema käega alla ahistavale töölepingule. Naisi loetakse palgaläbirääkimistel nõrgemaks kui mehi.

Muide, kas pole nii, et palgarääkimised toimuvadki üldjuhul meesülemuse ja naisalluva vahel, kes ei oska end jõuliselt kaitsta? Võitlus on meeste pärusmaa või neile vähemalt loomuomane.

Naistesse on sajandite, et mitte öelda aastatuhandetega juurdunud komme end alahinnata. Lääne heaoluriikides tööinimesi aitavad ametiühingud pole postkommunistlikus Eestis teab mis tugevad ja kollektiivleping on pigem erand kui reegel.

Ja ikkagi: kas tõesti vastab tõele, et võrdse töö eest ei saa Eesti naised ja mehed võrdset palka? Kahjuks pole tegu Brüsseli luulu, vaid tõega, mis meie riiki ei ilusta. Nõnda tuli järjekordselt välja sotsiaalministeeriumi tellitud uuringust “Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2009”.

Üle poole Eesti inimestest (54 protsenti) väidab, et naiste tööd väärtustatakse vähem kui meeste oma.

Küsitluse tulemused näitavad, et sama töö eest võrdse tasu maksmise suhtes ollakse üksmeelsed: 92 protsenti elanikke arvas, et sama panuse eest saadav palk ei tohiks sõltuda töötegija soost.

Mida teha?

Esmalt võiks igaüks meist avara pilguga vaadata, mis tööd keegi teeb ja kas seesugune olukord peab samamoodi jätkuma. Võib-olla eksin, aga minu meelest on moodsa aja abilistel elektril ja arvutil ükskõik, kas nupule vajutab naine või mees.

Teiseks, väga palju aitaks see, kui info palkade kohta muutuks läbipaistvaks. Teisisõnu: omaksime ülevaadet üksteise palgast. Sellisel juhul on töötasud kergesti võrreldavad. Sellist teed on läinud Soome, Leedu, Poola, Luksemburg.

Kolmandaks soovitaksin naistel senisest märksa julgemalt endale palka küsida. Eesti kõnekäänu “peaasi, et pahandust ei tule”, võiks unustada. Vahel peab sõnasõda pidama, et rahaasjad saaksid hea lahenduse. Ja teisipidi: miks ei võiks meesettevõtja ise tõsta oma ettevõttes töötavate naiste palka. Veel kord: üksikemasid kui pere toitjaid on meil kümneid tuhandeid.

Neljandaks, riik saab tõsta avaliku sektori palku selliselt, et õpetajaamet on väärtustatud viisil, mis toob mehed koolmeistriks. Ja miks mitte lasteaiaõpetajaks? Mehed ei asuks tööle ainult arsti, vaid keskastme meditsiinitöötajanagi.

Ise püüan nii palju kui võimalik vähendada ebaõiglust, kus mehe tööaasta lõpeb 31. detsembril ja naine peab rügama 22. veebruarini, et sama töö eest sama palk välja teenida.

Ah jaa, siinkohal pean silmas ELi keskmist ehk palgavahet 17 protsenti. Meie 30protsendise palgalõhe puhul peab Eesti naine kauem veel kui naistepäevani rügama, et kätte saada sama töö eest sama palk.