Rannakaluri püünisesse ujus pangetäis hõrgutisi

Jaagupi kaluri Avo Naari püütud krevetid on siinkandis võõrliik, mille kogusaak oli umbes pangetäis ehk kogus, mis oma rohkusega üllatas mereelustiku uurijaidki. Foto: Andres Zverev

Jaagupi kalur Avo Naar nõudis merest läinud püügihooaja viimast mõrda, kui märkas imestusega, et vähese kalaloomuse hulgas on hulk pisikesi vähilisi.

Kuna aega oli vähe ja ilm talviselt hämar, jättis kalur loomakesed paadipõhja, arvates nad noorteks vähkideks, kes miskipärast on Lemme jõest merre ujunud. Kodus järele mõelnud, sai mees sotti, et tegu ei saa olla jõevähkide, vaid loomadega, kes tema üle 30aastase kaluristaaži jooksul pole püünistesse sattunud.

Merebioloogid tegid selgeks, et kaluri püünisesse olid ujunud elegantsed garneelid ehk siinsetes vetes harva esinevad krevetid, kes kõlbavad pottigi pista ja keedetult süüa nagu vähilised ikka.

Samal ajal pole krevetid kui selle perekonna esindajad Läänemeres sugugi võõrad.

“Läänemerest võis varem leida kahte liiki krevette: Läänemere garneele ja Põhjamere garneele,” selgitas Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi doktorant Kristiina Nurkse. “Aga nende arvukus on hakanud pärast elegantse garneeli jõudmist meie merre oluliselt vähenema, kusjuures elegantne garneel suudab levida merealadel, kus kohalikke krevetiliike enne pole elutsenud.”

Nurkse sõnade kohaselt ilmusid elegantsed garneelid, keda eesti keeles võib julgelt krevettidekski nimetada, Läänemere põhjaossa 2003. aastal. Juba kaheksa aastat hiljem täheldati, et nad on siinsetes vetes loonud elujõulise asurkonna. Pärit on need loomakesed Atlandi ookeanist ja Põhjamerest, kust nad on levinud Musta merre ja sealt ilmselt laevade ballastveega nüüd meilegi.

“Kas uue võõrliigi ilmumisega Läänemerre varitseb oht siinsetele pärusliikidele, on raske öelda,” sõnas Nurkse. “Aga kui üks toiduahela osadest hakkab oma arvukust suurendama, on sellest mõjutatud kõik ülejäänud ahela osadki.”

Krevetid söövad peamiselt hõljumilaadseid vähilisi, kes on toiduks kalade noorjärkudelegi.

“Aga meie kohalikud röövkalad haug, koha ja ahven söövad omakorda krevette suurima heameelega,” kinnitas Nurkse. “Läänemere lõunaosas on krevetid oluline toidupoolis näiteks teisele võõrliigile ümarmudilale, kes samuti on end Eesti rannikumeres kenasti sisse seadnud.”

Jaagupi kalur Naar, kes elegantsed krevetid talvehooaja viimase mõrraga püüdis, arvas, et tal poleks midagi selle vastu, kui aina kahanevate kalasaakide paistel saaks hakata tegelema krevetipüügiga.

“Ehk on see märk, et loodus tühja kohta ei salli, ja kui kalade arvukus aina väheneb, tulevad vähid asemele,” arvas Naar naljatades, kuid tõsidus hääles. “Palju meid, kalureid, siin Pärnumaa lõunarannikul alles on jäänud, loe näppudel üles, sest paljast kalapüügist meie vetes enam ära ei ela.”

Nurkse andmeil püütakse krevette töönduslikkult juba mitmes Läänemere piirkonnas ja tema arvates pole sugugi võimatu, kui Eestiski omandab krevetipüük ükspäev kalurite elus märkmisväärse koha.

“Kalasaakide vähenemine on kindlasti põhjus, miks on aeg hakata traditsioonilisele kalapüügile alternatiive otsima,” sõnas Nurkse. “Selleks võiks olla nii karbi- kui vetikakasvandused, aga miks mitte krevetipüükki.”

Tõsi, meie vetes ujuvad krevetid on ookeanides elutsevatega võrreldes väiksemad. See teeb nad kalaturul vähem atraktiivseks.

“Seda, kas elegantsete garneelide meie vetesse ilmumine on rõõmus ime või õnnetus, on raske öelda,” võttis Nurkse jutu kokku. “Liigi mõju siinsele elustikule ei ole uuritud, kuid kuna teisi krevetiliike on Pärnu vetes kogu aeg elutsenud, pole drastilisi muutusi lähiajal ilmselt karta.”