Ukut hoiavad elus kaks naist

Kohviku omanike Ulvi Tederi (esiplaanil) ja Mare Lahesaare tööpäev algab üle Pärnu kuulsate võileibade valmistamisega. Foto: Ants Liigus

Mida teeb Pärnu mees, kui naine ei mõista, kurk kuivab ja nälg võtab silme eest mustaks? Õige vastus: loomulikult läheb Ukusse.

Sammud seatakse sellesse Rääma tänaval asuvasse paika isegi siis, kui miskit häda nagu õieti polegi, vaid hing ihkab hääd seltskonda, et ajada törts mehejuttu.

Au Uku aastakümnete pikkuse tegutsemise eest võibki endale võtta just tugevam sugupool, kes seda paika väisanud jäävhammaste tulekust kuni nende kaotuseni. Ja kaks šarmantset blondiini Ulvi Teder ja Mare Lahesaare, kes kohviku järjepidevuse eest seisnud juba 1996. aastast.

Töö ja veel kord töö

Mõlemad olid Ukus ametis juba varem ehk 1980ndatel, ent kui 90ndate keskel tekkis võimalus luua oma firma ja asuda ise kohvikut pidama, ei mõelnud tarmukad daamid kaua ning on nüüdseks juba 14 aastat osaühinguga Tulm Ukut hallanud.

Ulvi ja Mare meenutavad, et kui kohvikul olid aastate eest paremad ajad, oli seal tööl rohkem inimesi kui nemad kaks. Nüüd tuleb omanikel endal koristada, kütta ahju, täita tellimusi, valmistada süüa ja mis peamine: kuulata kundesid.

Ei tohi unustada, et Uku on avatud iga päev, sõltumata ilmast ja riigikorrast, kella seitsmest hommikul õhtul seitsmeni. Peale selle aeg, mis kulub klienditeeninduse välistele toimetustele. Kõike liites saab tööpäeva pikkuseks 15 tundi jutti.

Suletud on Uku mõnel päeval aastas, erandkorras lisatööjõudu pole aastaid palgatud. Ja mõelda vaid, et kunagi, kui kohvik katsetas elava muusika õhtutega, tuli Ulvil ja Marel suguõdede puudusel jookide kallamise vahel kundedega tantsugi keerutada.

Peab ikka Ukust väga hoolima, et sääraselt jõuda ja toime tulla, kuid naised ei kurda, hoopis kadestamisväärselt lõbusad ja entusiastlikud on. Selgub, et tegutsemistahet ning jõudu ammutavad nad klientidest.

“Siin on ju nii lahe, nii teistmoodi,” vastab Ulvi, nagu oleks tavapäraseid piire ületav töörabamine kõige loomulikum asi ilmas.

Maailma parimad võileivad

Ent ikkagi: kes need kliendid siis on, kelle pärast kell viis hommikul tööle tulla ja ennastsalgavalt vaeva näha?

Mehed, harukordselt ustavad, läbi-lõhki tuttavad. Nagu oma pere, on Ulvi ja Mare ühel meelel. “Tunneme kõiki, kes siin käivad. Teame igaühe nime, lugu, tausta, muresid,” räägivad nad.

Eakamad püsikäijaist on Ukule truud olnud pea pool sajandit. Ime siis, et Ulvil ja Marel on iga tulija puhul juba ukselt selge, mida too tellida soovib. Sellist sõnadeta mõistmist ei näe igas abieluski.

Kes võtab õlle, kes ainult 100 grammi või siis 100 grammi ja sinna juurde midagi.

Selgituseks, et Uku müügihitid on alati olnud kangema kraami klassikud valge viin ja Vana Tallinn. Grammi mõõdumäärana pole kohvik sentiliitri vastu vahetanud.

Õnneks on kohviku stammkunded ilmselt targad alkoholi tarbijad, sest kõrtsikaklusi näeb Ukus haruharva. “Kui mõni riiakam viskabki midagi jutu sekka, saame kõik erimeelsused rahulikult lahendatud,” sõnab Ulvi.

Purjuspäi ütlemiseks võib minna laupäeviti-pühapäeviti, kui Uku ukse taha koguneb koidikuks järjekord noori, kes öise pidutsemise järel peaparandust ja üle linna kuulsaid võileibu tahavad.

Nii Mare kui Ulvi kinnitavad, et noored nimetavad Ukus pakutavaid maailma parimateks võileibadeks. “Kui tööpäeviti kutsume neid võileibadeks, siis nädalavahetusel nagu nooredki võikudeks,” täpsustab Mare.

Kümnest eri kattega võileivast ja -saiast on menukaimad küüslaugu-juustukattega ja otse pannilt leivakäärule jõudnud praemunaga võileib.

Leibadel on kibe minek ka argihommikuti. Et Uku avab oma uksed õige vara ehk kell 7, on kohvikul välja kujunenud kindel klientuur, kes enne tööleminekut tavatseb siin värske võileiva-kohviga keha kinnitada.

Moodsa aja nõuded on Ukus välja suretanud toekamad soojad road, nagu näiteks Mare supid, mis meestele väga mokkamööda olid. “Eriti hapukapsasupp esmaspäeviti,” meenutab Ulvi.

Ikka vihu peale

Üht-teist on siiski alles jäänud, näiteks praetud sardell kapsaga. Nagu nõukogude ajal tehti.

Endisaegsust leiab Ukust peale menüü mujaltki. Kas või letil uhkeldav abakus. Naised jutustavad naerdes, et neile nii tavaline töövahend tundub kohviku verisulis klientidele põneva riistapuuna, mistõttu Ulvil ja Marel tuleb nädalavahetustel noortele ikka ja jälle arvelaua funktsioone selgitada.

Muidugi mõista on olemas arvevihik, et neil, kel kitsas käes, kesvamärjuke või söögipoolis rahapuudusel saamata ei jääks. “Usaldamisega muret pole, omad tuttavad ju kõik,” kõneleb Ulvi.

Hoolt ja armu kundedele jagub. Mare räägib, et mehepoegadele, kes end Ukus ära väsitanud, kutsutakse takso järele ja saadetakse turvaliselt koju.

Praegu kohviku seinu ehtivate peeglite asemel ilmestasid Ukut veel 80ndail seintele trükitud punased kuked. Põrandat kattis valge kilpparkett ja kohvikulaudu lumivalged linad. Nood kadusid laudadelt praktilistel põhjustel: mehed tõmbasid tõustes linu alatasa koos kõige laual olevaga maha.

Viimase värskenduskuuri andsid naised Ukule sel aastal, kui värvisid üle seinad-laed.

Lilled puhvetipidajale

Aastakümnete tagusest ajast on kohvikusse jäänud lauad-toolid ja punase nahkpolstriga baarilett, mida ehib nostalgiahõnguline kimp värskeid punaseid nelke.

Kas kingitus mõnelt kundelt? Ei, need tõin ise, vastab Mare.

Kuigi ka klientide poolt aastate jooksul võluvatele baaridaamidele toodud lillesülem avaldab muljet, sest Ulvi ja Mare sünnipäeva peavad püsikäijad ilmselt hoolsamini meeles kui oma seaduslike kaasade oma.

 Ja abieluettepanekute üleslugemisel tuleks letilt arvelaud appi võtta. “Mulle meeldib eriti see, kui mõni vana mehekene sünnipäeval kohvikusse tuleb. Näen juba kaugelt, et ta peidab roosi selja taha, et mind üllatada. Jõuab minuni ja annab siis väriseval käel lille üle. See on väga soe tunne,” kirjeldab Mare.

Kas Ukus peale Mare ja Ulvi naisi üldse käib? Vastatakse, et käib, aga vähe.

“Vahest kümmekond püsikliendist naist on,” oletab Ulvi. Ja mõni abielupaar, kel tavaks kahekesi Ukus istumas käia.

Naiste tagasihoidlikku esindatust selgitab mõneti tõik, et nood vähesed, kes aeg-ajalt Ukusse satuvad, võivad hetkega rahuliku kohvikuidülli pea peale keerata. Teadagi, naine laevas, laev põhjas.

Vihaseid tainarullidega emandaid, kes kohvikust oma mehi taga otsiks, Ukus aastate jooksul ette pole tulnud. Küll helistatakse ja päritakse, kas meespool veel Ukus või juba koju tulema hakanud. Ulvile meenub hiljutine telefonikõne ühe püsikunde naiselt, kes nõudis Ulvilt, et too helistaja meest Ukusse sisse ei laseks.

Meestele on aga Uku eluliselt vajalik. “Paluvad meid, et katsuge ikka hoida seda kohta. Et kui kodus midagi ära viskab, siis on koht, kuhu alati tulla, kus paar tundi istuda, et jälle minna,” sedastab Ulvi. “Kui on midagi viga, tulevad siia, räägivad oma mure ära ja hakkab kergem,” lõpetab Mare.