Kardo Kõresaar kohaneb Itaalias samm-sammult

Kardo Kõresaar paneb väga suurt rõhku servi vastuvõtu lihvimisele. Foto: Erakogu

Sügisest Itaalia tugevuselt teise võrkpalliliiga Loreto meeskonnas mängiv Kardo Kõresaar konkureerib mänguaja eest Venezuela palluriga, näeb trennis vaeva ja seni koduigatsust ei põe.

Saanud mõni päev tagasi Pärnu Postimehelt e-kirja, kus muuseas juttu meie lumeuputusest, heitis Kõresaar pilgu aknast välja ja jahmus – ka ta Itaalia kodu ümbrus oli valge. Kohalikele, kes lund harva näevad, tähendas see paanikat.

Turvakaalutlustel jäi ära Loreto meeskonna trenn, sest sõidetakse seal ju suverehvidega ja trennisaal asub suurema mäe taga.

Niisiis ei olegi teil seal Itaalias igavene suvi ja lühikese püksi ilm?

See lume nägemine mõjus mulle igati koduselt ja positiivselt. Aga hiljuti käisime mängimas Sitsiilias, seal Aafrika lähedal, ja sai rõdul paljaste käsivartega päikese käes istuda.

Suveniiri ehk viiruse tõin sealt ikkagi kaasa ja olin poolteist nädalat voodihaige. Nüüd on hullem aeg möödas, käin trennis ja taastan vormi.

Kuidas Itaalia võrkpalliga kohanete?

Kolme kuuga olen hakanud itaallaste mõtlemisega kohanema ja seda mõistma. Mõne asja õpin rasket teed pidi, mõne avastan meeldivalt.

A2 liiga on kestnud kaks kuud, peaaegu kõik meeskonnad on nähtud – tase on väga ühtlane ja kui täna võidad liidrit, siis homme võid kaotada viimasele. Palju on meeskondades igasuguste riikide koondislasi ja nende vastu mängimine tõstab enesekindlust.

Erilise pikkusega A2 liiga mängijad silma ei paista, Oliver Venno suguseid latte pole. Mängitakse kiiret võrkpalli, blokk on korralik ja kaitsemäng väga hea.

Panen ise suurt rõhku servi vastuvõtule, sest selleta platsile asja ei ole, ja vastuvõtt erinebki Eesti võrkpallist kõige rohkem. Head tugevad servid võetakse siin ideaalselt vastu, teinekord ajab see servijana lausa ahastusse.

Esialgu oli mul suuri raskusi rünnakul kiire ja madala tõstega kohanemisel, aga see asi on nüüd paranenud.

Jõusaalis pean põlvede pärast veidi tagasi hoidma – valu on nüüd vähem, hüppevõime ehk veidi kehvem, aga tõste ei jää enam mulle madalaks.

Kuidas teile mänguaega jagub?

Priisata ma sellega pole saanud – ühe mängu tegin venetsueelaka vigastuse tõttu kaasa täispikkuses ja sain väga hästi hakkama, teistes olen sekkunud episoodiliselt.

Treener siiski julgustab, öeldes, et veel veidi enam stabiilsust, ja olen järjest rohkem valmis platsile saama.

Erinevalt Eestist on siin põhikuuik puutumatu. Esialgu ei mahtunud see mulle pähe – lähed vahetusest sisse, oled parem kui põhikuuikumees, ja … alustad järgmist mängu jälle nullist ehk pingilt. Et asju muuta, tuleb konkurendist pea jagu üle olla. Aga ma ei anna alla, näen trennis vaeva, ja kui kannatan, küll siis kõik ka tuleb.

Eesti keelt ikka aeg-ajalt ka rääkida saate või lobisete juba itaalia keeles?

Püüan oma käe peal itaalia keelt õppida ja iga päev jutukate itaallaste seas viibides hakkan vaikselt neist aru saama. Väga tahaks itaalia keelt osata, siis oleks kõik tipp-topp.

Minuga suheldakse rohkem siiski inglise keeles ja inglise keeles kipuvad olema ka mu mõtted ning unenäod. Eesti keeles telefoniga rääkides võivad mõnikord rõhud juba paigast ja keel sõlme minna.

Kas koduigatsust ka juba põete?

Seda mitte, aga vahelduseks eesti toitu sööks küll. Pasta ja pitsa veel päris ära tüüdanud ei ole, aga lähevad järjest maitsetuimaks. Proovin kohalikest materjalidest midagi eestimaist vaaritada, aga see pole see.

Itaalia, väga ilus maa, on seni pakkunud unustamatuid elamusi, sest kasutan meie võõra väljaku mänge ka ringi vaatamiseks ja pildistamiseks. Siiamaani on mu edetabeli tipus Sitsiilia ja Etna vulkaan.