Kohalik mees Jaanus Saar pakendab kodus kapslitesse ainet, mis lubaduste kohaselt viib liigese- ja seljavalud. Mees ütleb toote kohta, et see on järjekordne kinnitus väitele, et kõige paremini taastab organismi hädasid loodus ise.
Puusavaludes vaevelnud mees jõudis liigeseravimi tootmiseni
19. detsember 2010, 10:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Nanohapi kapslites on sisuliselt sama aine, millest koosnevad meie luud, liigesed ja hambad – hüdroksüapatiit, üldisemalt kaltsiumfosfaat,” räägib Saar oma firmas Medicate Est OÜ valmistatavast tootest. “Meis kõigis on seda umbes paar kilo.”
Ravimiametiga suheldes on selgunud, et ravimiseaduse kohaselt ei kuulu nanohap koostiselt ravimite kategooriasse. Praegu uurib Saar veterinaar- ja toiduametis võimalust seda toidulisandina registreerida. Kolmas tee oleks tema hinnangul vormistada aine ravimiametis meditsiiniseadmena.
Kõigest järgemööda
Kuidas jõudis Pärnu mees, kellel pole keemia- ega arstiharidust, oma kodus rohuvalmistamiseni?
Saar mainib, et paari aasta eest Kiievis töötades kuulis ta 72aastasest naisest, kes liigesehädade tõttu ratastoolis olles jõudis interneti abil aineni, mis ta poole aastaga jalule aitas.
Kuna Saare valutav puusaliiges oli saanud Pärnus diagnoosi, mis maalis silme ette kindlalt musta perspektiivi, organiseeris ta eaka naisega kokkusaamise.
“Kohtumisele tuli vanadaam autost omal jalal ja ütles, et Eesti inimesega tutvumise auks viskas esimest korda kepi nurka,” meenutab Saar. “Selgus, et Lidia Petrovna oli töötanud Vaino Väljasega Nõukogude Liidu saatkonnas Nicaraguas ja eestlased olid tänu sellele tema silmis kõrgelt hinnatud.”
Ratastooli surutuna oli visa naine leidnud info Venemaal tegutseva professori Sergei Litvinovi leiutatud implantaatmaterjali LitAr-i kohta.
“Selle materjaliga tehtud katsete seas oli nina kõvera vaheseina asendamine uue, implantaadist kasvatatud kõhrseinaga, mis taastus täpselt bioloogiliselt normaalses vormis,” räägib Saar. “Seni oldi kindlad, et kõhrkude ei taastu, aga liigesevaevused paljuski just kõhre kulumisest tekivad.”
Naine palus professorit materjali enda peal katsetada: ehk avaldub mingi toime liigesekõhredele ka selle sissevõtmisel? “Nähes teda nüüd käimas, tekkis idee katsetada sama enda peal. Järgmisel päeval kohtusime Litvinoviga Skype’is,” meenutab Saar Medicate Est OÜ ja ZAO LitAr-i koostöö algust.
“Selleks ajaks olid LitAr-i proovinud paljud liigesevaevustega inimesed Venemaal ja Ukrainas ning tulemused olid positiivsed,” jätkab Saar. “Ei osutunud minagi erandiks: valud puusas ja seljas taandusid oluliselt juba neljandaks päevaks pärast LitAr-i lehekeste tarvitamist.”
Šokolaadist kapslisse
Mõne kuu pärast tuli Litvinov Pärnusse. “Meil tekkis küsimus, kas võiks sissevõtmiseks mõeldud materjalil kollageenkiu ära jätta, sest see nagunii kõhus mingit efekti ei anna,” jutustab Saar. “Hiljem koguski professor Litvinov oma laboratooriumist katseks puhtaid hüdroksüapatiidi nanokristalle, millest Tallinnas lasime valmistada komplektid 30 šokolaadiga. Kommikarbid leidsid tee liigeseprobleemidega inimesteni Tallinnas, Kiievis ja Daugavpilsis.”
Kuna nüüdki olid tulemused Saare sõnutsi positiivsed, jätkati nanohüdroksüapatiidi kohta info kogumist. “Kõik kinnitas meie kogemusi,” märgib Saar. “Et aga LitAr-i laboratoorium oli seadistatud implantaatmaterjali tootmiseks ja ainuüksi nanokristallide kasvatamist ei pidanud professor otstarbekaks, tuli leida muu lahendus.”
See leiti ookeani taga. “Nanohapis kasutatavad nanoosakesed on toodetud Ameerika Ühendriikides. Need on täpselt bioloogiliselt sobivas suurusvahemikus ja ainepuhtusega 98,5 protsenti,” selgitab Saar. “Kapslid on looduslikust þelatiinist ja pärit Prantsusmaalt. Materjal doseeritakse ja pakendatakse Pärnus.”
Saare sõnutsi kasutatakse Pärnus toodetud kapsleid Ukrainas ja soov on teha nanohap kättesaadavaks Eesti inimestelegi.
Ravimiamet kahtleb
Ravimiameti ravimite osakonna juhataja asetäitja Ott Laius märkis Pärnu Postimehe pärimise peale, et nanohap pole inimese organismile mürgine aine, aga kuna see ei ole läbinud kliinilisi uuringuid, soovitab nanohapi kasutamisse suhtuda ettevaatlikult.
“Aine efektiivsust haigusseisundi raviks hinnatakse kliinilistes uuringutes võrdluses ravimit mittesaavate patsientidega,” selgitas Ott. “Ennatlik on tugineda väidetele, et keegi kasutas seda ainet ja temal hakkas parem. Paranemine võis olla tingitud muudest faktoritest peale tarbitud aine. Kõigepealt oleks tarvis tõestada nano-hüdroksüapatiidi efektiivsus. Samuti peab kasutatav aine olema inimesele küllalt ohutu ehk saadav kasu peab olema suurem kui võimalik kahju. Ka ohutust tõestatakse kliinilistes uuringutes.”
MIS ON NANOHAP?
Viimasel kümnendil on kogu maailmas proovitud hüdroksüapatiiti sünteesida kujul, nagu see meie organismis tegelikult esineb ehk nii väikeste osakestena, et nende suurust mõõdetakse nanomeetrilisel skaalal. Siit nimetus nanohüdroksüapatiit (lühend nanohap).
Nanohap, keemilise valemiga Ca10(PO4)6(OH)2 on biodegradeeruvate implantaatmaterjalide põhikomponent, mille abil saab kasvatada organismi vigastatud koe asemele uue. Koosneb põhiliselt organismis pea täielikult omastatavast kaltsiumist.
Allikas: Medicate Est OÜ