Kadri-Aija Viik: Ma ei tea, et ma midagi erilist teinud oleksin, on mõni asi, mida on vaja käima lükata, ja siis usutakse sinusse.

Metsamajanduse insener, erametsanõustaja Kadri-Aija Viik on Pärnumaa aasta sädeinimene 2010, kes oskab kaasinimest kuulata, talle hüva nõu anda ja säraga silmis tegevusse kaasata. Foto: Urmas Luik

Pärnumaa Kodukandi aasta sädeinimene 2010 Kadri-Aija Viik ootab minutipealt kokkulepitud ajal Endla Teatrikohvikus ja säravi silmi, kuigi tal on seljataga koolituspäev ja sõit ülikoolilinnast Pärnusse.

Vestlus jõuab vaevalt alata, kui jutukaaslase mobiil kõnet vastu võtma sunnib. Erametsakasvatajate nõustaja on nõutud inimene, sest tema teab seletada, mida vaese mehe kasukaga peale hakata, kellele ja mille eest toetust küsida ja kuidas taotlust vormistada.

Olete kutseeksami teinud ja tunnistuse saanud metsakonsulent. Mille kohta erametsaomanikud teilt enim nõu küsivad?

Olen erametsaliidu piirkondlik tugiisik, küsitakse igasugust nõu, mida metsaga teha. Sedagi, kuidas majandada kaasomandis metsa, samuti inventeerimise ja metsamajanduskavade koostamise, raiesmike uuendamise, pärandkultuuride säilitamise toetuste kohta.

Metsaühistus tuleb suhelda poole tuhande erametsaomanikuga, kuigi neid on maakonnas rohkem. Üksi ma seda tööd ei tee, abiks on tublid konsulendid, nagu Kadri Kukk, Teet Killing, Jüri Peetrimäe. Kauaaegne Jäärja metsaülem Rein Kohv nõustab samuti piirkonna erametsaomanikke.

Eelmisel aastal moodustasime MTÜ Kikepera Metsaühistu, selle asjaajamine käib Lähkma-Saunametsa külakeskuses, endises Kilingi metskonna hoones. Ühistus on 80 liiget, kes majandavad üle 2100 hektari metsa.

Mis ajendas teid metsandusega tegelema?

Kui ma Kilingi metskonda tööle läksin, küsis ühe staaþika metsaülema abikaasa minult, et muidu näed normaalne välja, aga “miks sa metsandust õppisid?”.

Minul on viis põlve eellasi olnud metsandusega seotud. Vabadussõjas olnud isapoolsele vanaisale anti valida, kas mets või talu, ja ta valis talupidamise ja tegeles selle metsaga. Samuti nagu isa, kes tahtis metsandust õppima minna, aga valis agronoomia, sest sel aastal ei olnud metsanduse erialale Tartus vastuvõttu. Aga Virumaal töötas ta ka metsaülemana. Nii et läheb mõnes mõttes ikkagi esivanemate alustatud rada pidi.

Lähkma küla, kus elate, on nagu pärapõrgu, kui linnast seda maakohta vaadata. Kuidas sinna sattusite?

Pole see koht pärapõrgu midagi, Pärnust ainult 35 kilomeetrit, kuigi Kikepera raba varjus.

Tulin koju tagasi, isa on pärit Pärnumaalt, kuigi sündisin Tartus ja koolis käisin Virumaal. Lähkmale Kilingi metskonda tööle sattusin ühelt poolt sellepärast, et minu juured on Pärnumaal. Teisalt oli see meil mehega ühine otsus. Käisime põllumajanduse akadeemias samal kursusel, tema on pärit Tallinnast ja erialast tööd tal pealinnas poleks nagunii olnud. Pärnumaa oli meile mõlemale sobiv variant. 1990. aastast olemegi siin.

Mismoodi tekkis MTÜ Lähkma-Saunametsa Külaselts?

Kui metskond RMK reformiga kadus, hakkas siitkandi inimestel südant kriipima hirm, et see ajalooline metskonnamaja jääb tühjaks või satub ei tea kelle kätesse. Kuigi Kilingi metskond oli riigiasutus, oli selle kontor olnud nagu külakeskus, kus töötas kaks kolmandikku kohalikest. Nii et pikalt ei olnud vaja seletada, tegimegi oma seltsi, kuigi kahe küla peale on elanikke poolsada.

Külaselts tegi Surju vallavalitsusele taotluse, et see kui kohalik omavalitsus taotleks omakorda hoone riigilt enda bilanssi. Aasta tagasi nii ka läks. Seejärel sõlmisime vallaga kasutuslepingu ja nüüd on remont tehtud. Kirjutasime projekte, saime toetust Leader-programmist, põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti külade arendamise meetmest ja Surju vallalt, kokku üle poolteise miljoni krooni.

Meil on kaks vabatahtlikku, kes kütavad majas ahjusid, ja külaseltsi liikmed on alati kohal, kui läheb vaja abikäsi maja ümbruses või sees. Üritusi ja koolitusi on siin iga nädal, vahetevahel küsib keegi ruume tähtpäeva pidamiseks ja siiani on küsijad enda järel ruumid alati pererahvast lugu pidavalt korda teinud.

Olete veidi üle tuhande elanikuga Surju valla volikogu esimees, pikka aega juba. Kui suur koormus selle ühiskondliku ametiga kaasneb?

Vallavolikogu esimees olen olnud 14 aastat. Kui mind esimest korda sellesse ametisse valiti, oli see mulle väga suur üllatus. Kandideerisin volikogusse teadlikult, olin Lähkmal kuus aastat elanud ja mõtlesin, et võib-olla võiks kaugeima nurga rahva esindajana kohalikus elus kaasa rääkida.

Läksin uue koosseisu esimesele istungile kohale ja olingi uue näona selle esimeheks valitud. Meil ei ole opositsiooni ega koalitsiooni, pidevat vastasseisu, mis elu edasi ei vii. Kui on tegusad inimesed, olgu nad mis nimekirjast tahes.

Milline iseloomujoon aitab teil rahvast endale sappa võtta? Kodukandi aasta sädeinimene peab ju olema selline, kes oma kohapealse tegevusega on aidanud kaasa maa- ja külaelu positiivsele arengule.

Ma ei ole kamandaja, ütlen lihtsalt, mis päeval on vaja tulla, ja tullaksegi. Näiteks jõulukaunistusi üles panema.

Kuidas jagate ennast põhitöö ja pere vahel? Teil on peres neli last, samuti maakodu – Hundimõisa talu, mis nõuab pidevat hoolt.

Jah, mul on neli last: kaks poissi ja kaks tüdrukut. Pesamunaks on jäänud noorim tütar, tema õpib Surju põhikoolis. Vanem poeg õpib Tartus infotehnoloogiat, järgmine samas linnas metallitööd. Vanem tütar on praegu võõrsil, Šotimaal filmi ja meedia alal ennast täiendamas. Ta tuleb jõuludeks koju.

Vanemad lapsed käisid Surju vanas koolimajas, 14 kilomeetrit kodunt, valla buss viis hommikul, aga järele tuli neile ise sõita, sest seda maad juba jala ei kõnni ning liinibussiga oleksid nad hilja õhtuks koju jõudnud. Nüüd on koolimaja poole lähemal ja olenevalt tundide pikkusest saab ikka koju valla või liinibussiga, aga varem. Enda elu- ja töökorralduse olen nii sättinud, et ükski ettevõtmine teise pärast ei takerdu.

Nii et metsandust ei ole lastest keegi õppima läinud? See tähendab, et käbi on kännust kaugele kukkunud.

Päris nii nüüd öelda ei saa, noorim laps pole oma valikut veel teinud ja võib-olla jääb kehtima rahvatarkus, et ega käbi kännust kaugele kuku.

Mulle meeldis juba väikesena metsas käia. Elasime looduskaunis kohas Padaoru lähedal mägede vahel, seal olid kosed, kaitsealused puud. Ja Tartus metsandust õppides sain juba esimesel kursusel aru, et olen elukutse suhtes õige valiku teinud. Ma ei ole seda nii traagiliselt võtnud, et see ei ole naiste eriala, kuigi kursusel oli vähe naisi. Olen olnud metsnik, abimetsaülem, spetsialist, nii nagu metskonnas parasjagu on vaja olnud ja kuidas reformid on käinud.

Viimane riigimetsa majandamise keskuse töö ümberkorraldamine tähendas Pärnumaal kahe metskonna moodustamist ja üheksa kadumist, sealhulgas Kilingi. Kui valuline on selline muutus inimestele?

Hinges tõmbus kokku nagu enamikul töökaaslastel, kõigil koondatutel on ilmselt ühesugused mõtted: miks just mina ja kuidas edasi? Meid oli siin ju 12 inimest ja metskond moodustati Kilingis juba tsaariajal, nii et põline koht ja maja. Aga mul ei olnud seda kartust, et ma muuga hakkama ei saa. Abikaasa jäi RMKsse tööle ja on nüüd Vändra metskonna metsnik.

Kõige halvem, valusam oli neil, kes metskonna kaotamise järel ilma peale jäid, kuigi nemadki on vahepeal tööle saanud.

Kuidas jõudis teieni teadmine selle kohta, et olete tunnustatud Pärnumaa Kodukandi aasta sädeinimeseks? Kaheksas selle aunimetusega pärjatu.

Ma ei saanud alguses üldse aru, millest räägitakse. Ajalehed jõuavad minuni kaheks päeval, aga hommikul hakkasid tulema meilid õnnitlustega.

Ma ei tea, et ma midagi erilist teinud oleksin, on mõni asi, mida on vaja käima lükata, ja siis usutakse sinusse, tullakse kaasa. Näiteks metskonnahoone remontimine külamajaks.

Mida see tunnustus teile tähendab?

Märkamine on alati oluline. Kellele iganes. Kodus on mul mõistlik mees, kes küll mõnikord manitseb, et sina ei pea kõike tegema. Aga kes jõuab, see jõuab.

Kuidas rohke lumega hakkama saate? Keset Kikepera rabasid ja laasi.

Lumest tunnen ainult rõõmu. Käin suusatamas, tahan jälle Tartu maratonile minna. Televiisori ees ma ei istu, seal on minu kõige pikem saade hommiku-TV, taustaks kodusele sebimisele.

Saan aru neist, kes ütlevad, et nad ei ole pärast 1. juulit endale telerit, see tähendab digiboksi muretsenud. Käin rahvamajas, meil on rahvatantsurühm Surju Sõbratarid, oleme Tallinnas laulu- ja tantsupeolgi käinud. Teed on hoolikad sahamehed lahti lükanud ja rahvamajja on mul kodunt ainult seitse kilomeetrit.

Mis võiks olla jõuluvanal kingikotis, kui ta Lähkmale jõuab?

Jõuluvana saaks meiega koos laste näidendit vaadata ja tantsu lüüa teisel jõulupühal, kui on külaseltsi aastalõpupidu.

Ma arvan, et kõige rohkem ootavad inimesed Lähkmal, et meie ühistegemised ikka jätkuksid. Meil on väga tublid külanoored, näiteks Liina Tammes, kes paari kuuga on lastele selgeks õpetanud näidendi ja teinud nendega näputööd. Seega, jõuluvana võiks meile tuua jõulurõõmu ja julgustada meid järgmisel aastal jälle projekte kirjutama ja neid ellu viima.


CV

* Sündinud 20. novembril 1966 Pärnus.
* Lõpetanud Eesti põllumajanduse akadeemia 1990 metsamajanduse inseneri kvalifikatsiooniga ja Estonian Business Schooli 2008.
* Töötanud RMK Kilingi metskonnas abimetsaülemana, metsakonsulent.
* Pärnumaa erametsanduse piirkondlik tugiisik 2010. aastast.
* Surju vallavolikogu esimees 1996. aastast, Pärnumaa omavalitsuste liidu aseesimees 2005. aastast, Eesti maavalitsuste liidu juhatuse liige 2010. aastast.
* Pärnumaa Kodukandi juhatuse liige, Kikepera metsaühistu juhatuse liige, Lähkma-Saunametsa külaseltsi juhatuse liige.
* Metsamajanduse ja kogukonna arengu konsulent.
* Huvitub kirjandusest, rahvatantsust, matkamisest, suusatamisest.
* Peres neli last.
* MTÜ Pärnumaa Kodukandi aunimetus Pärnumaa aasta sädeinimene 2010.