Jõulud on mõtisklemise aeg, mil tavapärasest enam püüame vaadata minevikku ja tulevikku – olgu eraelus või rahvana. Järgmisel suvel pühitseme oma taasvabanemise 20. aastapäeva, Eesti uus iseseisvus saab peaaegu niisama vanaks, kui kaua kestis sõjaeelne Eesti Vabariik. 21. sajandil tundub 19. sajandi unistus oma riigist lausa ennemuistse asjana.
Riigi ja rahvana oleme endale seadnud mitmesuguseid eesmärke, nagu kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse, viisavabadus, euroraha. Aeg-ajalt on meil kombeks küsida: kas me sellist Eestit tahtsimegi? Küsida tohib ikka. Igaüks meist võiks küsida: kas ma sellist elu tahtsingi? Sellist kodu, sellist naist/meest, selliseid lapsi? Sellist tööd, sellist ülemust, selliseid naabreid?
Öeldakse, et rahulolu olevat hukatuslik, rahulolematus seevastu arengu vältimatu eeltingimus. Kui meil on pool klaasi vett, on kaks võimalust: kas olla pahane ja pettunud, et ainult pool klaasi, või siis rõõmus ja tänulik, et tervelt pool klaasi! Kõik on suhteline, olenedes taustast. Samasugune on lugu meie riigiga, mis peagi hoogu koguva valimiskihutuse haripunktis saab 93aastaseks.
Seoses murega sünnimaalt lahkuvate noorte pärast ja küsimusega, kas neid saaks koju tagasi tuua, on vahetatud arvamusi Eesti riigi mõtte üle moodsal ajastul. Milleks on meil oma riiki üldse vaja? Kas ei piisa Euroopast või Ameerikast?
Teadlased on ammugi välja uurinud, et inimesena elamine on võimalik üksnes mingis kultuuris. Väljaspool kultuuri pole inimühiskonda. Kultuur – see on MEIE. Meie-tunne on igale rahvale möödapääsmatu, ent tänapäeval saab varasemast lihtsamini “meiet“ vahetada. See on valiku küsimus.
Olen seda meelt, et nii nagu arvutite kiire pealetungiga ei kao vanad head raamatud ega ajalehed kuhugi, ei kao üleilmastumise tõttu rahvad ega nende riigid. Kui üks või teine rahvas just ise ei astu rumalaid samme oma kadumise suunas.
Olles viimased paar aastakümmet jälginud ja jõudumööda aidanud kujundada Eesti käekäiku, valdavad mind kahesugused tunded. Ühest küljest pole Eesti muidugi selline õnnelik maa, nagu ma seda oma unistustes ette kujutasin, teisest küljest annan endale aru, et mu unistused olid liiga julged. Naastes poolikult täidetud veeklaasi juurde: kas peaksin olema pettunud või pigem tänulik?
Üks väga oluline asi, mis mul Eesti puhul ikka ja jälle meelde tuleb: meil on palju puutumata loodust: metsa ja mereranda, värsket õhku ja puhast vett ning soovi korral avarust ja vaikust. Sellist luksust pole kaugeltki igal maal ega rahval.
Mida kõrgemale tõuseb meie elatustase, seda enam hakkab muu maailm märkama Eesti looduse hüvesid, seda suuremaks kasvab huvi siia asumise vastu. Peame selleks valmis olema, need asjad endale selgeks mõtlema.
Elu on võitlus oma olemasolu eest. Loodus ei salli tühja kohta. Olen viimased tosin aastat riigikogu riigikaitsekomisjoni liikmena jälginud ja võimalust mööda mõjutanud Eesti riigikaitse edenemist.
Mulle on suurt rõõmu valmistanud noormeeste tõstetud käte meri koolisaalides, kui olen abiturientidelt küsinud, kas nad lähevad meelsasti aega teenima. Pikkade aastate pingutuse viljana oleme lõpuks saanud oma riigikaitse toimima: see käib peaaegu nagu kellavärk ja seda on tunda meie poiste hoiakust.
Eesti kindralitel on põhjust olla oma meeste üle niisama uhked, nagu seda on Soome kindralid oma sõdurite üle. Seevastu on meie head lõunanaabrid hoiatav näide: 2004. aastal, kui Lätigi sai NATO liikmeks, kaotasid nad kohustusliku ajateenistuse.
Nüüd on neil sõjamehi vähem kui politseinikke ja see tõsiasi on julgeolekurisk meilegi. Sestap peame olema ülimalt kaalutlevad, enne kui hakkame põhjalikult remontima masinat, mis väga hästi töötab.
Olles ühtviisi viimased 12 aastat Balti Assamblee Eesti delegatsiooni juhte, olen pidanud nii lätlasi kui leedulasi keelitama: riigikaitses kehtib talupojatarkus “rege rauta suvel, vankrit paranda talvel”. Kui häda juba õuel, on hilja hakata malevaid moodustama. Siiski on meie riigikaitseline koostöö oma kahe lõunanaabriga üldjoontes hea, ent sellesse tuleb ikka ja jälle panustada.
Aeg ei peatu. Eesti rühib tuleviku poole ennekõike noorte õlgadel. Eelseisvatele riigikogu valimistele mõeldes olen leidnud: aeg on astuda kõrvale ja anda teed noorematele. Ometi on mitu mu sõpra-kaasteelist püüdnud mind veenda: ole veel üks vahetus!
Hamletlikus valikus – olla või mitte olla? – olen otsustanud ehitada kiriku keset küla. Kui neljal eelmisel korral kandideerisin Pärnumaal riigikokku oma erakonna nimekirja eesotsas, siis nüüd teen seda nimekirja keskel. See on sõnum valijale: lepin ühtviisi mõlema tulemusega. Kui ma enam ei saa küllaldaselt hääli, tänan südamlikult senise toetuse eest ja lahkun lavalt.
Kui aga pärnumaalased siiski otsustavad tõsta mind oma häältega ettepoole ja annavad mulle taas mandaadi, siis muidugi jätkan oma vahikorda lootuses, et senistest kogemustest on kasu. Vanad roomlased ütlesid: “Vox populi, vox Dei”ehk rahva hääl on jumala hääl. Las see hääl siis otsustab!
Soovin Pärnu linna ja maa rahvale rõõmsaid jõulupühi ning kustumatut usku igavikulistesse väärtustesse!