/nginx/o/2012/02/27/985672t1h5975.jpg)
/nginx/o/2010/12/22/488537t1h27de.jpg)
Eelmisel nädalal tunnustati TV3 ja Elioni koostöös juba kuuendat aastat tänuüritusel “Eestimaa uhkus” inimesi, kes paistnud silma südamest tulnud heategude ja vapra tegutsemisega. Teiste hulgas pälvis tiitli pärnulanna Kaire Oks, kes aastaid olnud kasuemaks seitsmele õelapsele.
Oksade jõulutuledega kaunistatud korteris istub elutoas laua ääres habras blond naine ja viis noort inimest: Anne (14), Madis (15), Liisa (17), Maria (18) ja Riina (21). Noorim laps, 12aastane Thomas pole veel koolist koju jõudnud ja vanim õdedest-vendadest, 22aastane Romek on tööl.
“Selle korteri ostsin 2003. aastal, et lapsed kõik minu juurde ära mahuksid,” meenutab Kaire. “Kõigepealt kolisid minu juurde Liisa ja Maria, teised riburada pidi järele. Varem elasid lapsed Tõstamaal vanaisa-vanaema juures.”
Raske aeg liitis peret
Aega üheksa aastat tagasi ei taha Kaire eriti meenutada. Tema õde Ulvi sai tollel suvel puugihammustuse tagajärjel entsefaliidi ja suri pärast mitut haiglas veedetud kuud.
“Ta oli täiesti kontaktivõimetu, hingamisaparaadi all, üks kehapool halvatud, haigus oli aju nii palju hävitanud,” räägib Kaire vaikselt. “Masendav pilt, suutsin teda vaadates ainult nutta. Ilmselt ei osanud ta oma haigestumist algul puugihammustusega seostada ja pärast oli juba liiga hilja.”
Aasta varem oli merel hukkunud õemees, niisiis kaotasid lapsed aastaga mõlemad vanemad.
Kõige väiksemad olid alles lasteaiaealised, suuremad õppisid Tõstamaa koolis. Tragöödia mobiliseeris kogu pere: Kaire vanemad võtsid algul seitse orbu oma hoole alla.
“Ajad olid päris rasked,” tuletab Liisa meelde. “Vanaema käis kogu aeg meie juures, hommikul jalgrattaga tuli ja õhtul läks, küllap oli see talle väsitav.”
Kui peremeheta jäänud talus sai loomapidamine lõpetatud ja maja müüdud, kolisid lapsed vanavanemate juurde Tõstamaa alevisse. Kairegi veetis lapsepõlvekodus kogu vaba aja, õelapsed käisid nädalavahetustel ja vaheaegadel tema pool Pärnus. Korteriost 2003. aastal andis võimaluse lapsed Kaire juurde kolida.
“Mul oli kohe alguses plaan, et võtan nad kõik enda juurde,” ütleb Kaire kindlalt. “Ise ma maale kolida ei saanud, kuna töö oli linnas. Mõni sugulane küsis, kas lapsi lastekodusse saata ei taha … Selline variant ei tulnud kõne allagi!”
Kodu sädinast tulvil
Korter on suureks kasvanud lastele juba ammu kitsukeseks jäänud: kolm õde jagavad sama tuba, kaks poissi teist ruumi, oma toas “laiutab” vaid Maria ja Romek on kodunt oma elu peale läinud.
“Ma olen suure seltskonnaga nii harjunud, et üksi oleks päris kummaline olla,” muheleb Kaire. “Ei tea, kui palju ma neile vanemate puudumist olen suutnud korvata … Kõik seitse vajavad ju tähelepanu, algul püüdsid kõik korraga rääkida ja nüüdki tuleb ette, et pean manitsema neid ükshaaval rääkima. Nad on väga head lapsed olnud: hea südamega, iseseisvad, rõõmsad ja tublid. Eks apsakaid ikka vahel juhtu, aga konkreetselt midagi halba pole küll olnud. Õppimine korras, väiksematel lastel oli vaid veidi raske maakoolist tulles Koidula gümnaasiumi koormusega kohaneda.”
Noored meenutavad, et algul, veel Tõstamaal elades said nad paljulapselise perena rõiva- ja mööbliabi Rootsist, mõni mööblitükk teenib peret siiamaani. Kaire ja lapsed ei hoia kokku tunnustussõnadega vanavanemate aadressil, kes hoolimata kiirest elust, töökoormusest ja kehvast tervisest, on kõik need aastad alati toeks olnud.
Naine väidab, et ta pole laste pärast pidanud millestki loobuma. Hobide või harrastustega ta oma aega ei täida, kuid vajadusel saab kinos või sõbrannadel külas ikka ära käidud.
“Nüüd on lastega juba tunduvalt lihtsam,” arvab Kaire ja noored naeratavad häbelikult-nõusolevalt. “Võtan neid endasugustena, hea on omavahel rääkida nagu täiskasvanutega.”
“Kaire on väga hea ema,” kiidavad noored ükshaaval ja üheskoos. “Ainult siis pahandab, kui sõna ei kuulata.”
Lapsed tulid ellu õigel ajal
Kurja Kairet ei õnnestu ilmselt kuigi tihti näha, sest kord on majas ja perenaise äraolekul majandavad kodus suuremad õed. Sellest suvest alates sõidab Kaire tööle Tallinnasse, kus ta peab kondiitriametit kohvikus Komeet. Siiski ei pea naine koduste asjade seisu pärast pabistama, sest vanemad lapsed hoiavad kõigel silma peal, korraldavad ja torgivad tagant, kui vaja. Kuigi vahel unub mõni pesemata tass kapiservale või tuleb poistele puude tuppatassimist meelde tuletada, saavad lõpuks kõik tööd ühiselt tehtud.
Rõõmsa moega Kairet ja asjalikke noori vaadates-kuulates tekib tunne, et seitsme lapse kasvatamine ja majandamine polegi midagi kontimurdvat.
“Eks keerulisi momente ole muidugi olnud ja kõik inimesed väsivad, aga kõik ju möödub,” on Kaire optimistlik. “Oleme koos olnud nii pikka aega, et ei oskagi mingit erilist raskust meelde tuletada. Elukaaslasega läksid teed lahku, lapsed tulid mu ellu just õigel ajal ja ilma nendeta ei kujuta enam oma elu ettegi. Nemad on tühja koha mu elus täitnud ning olen selle üle õnnelik.”
Ilmselt on Kaire edukalt täitnud tühja koha ka laste elus, sest just Maria oli see, kes koos sõbrannaga Kairest TV3 saatele “Eestimaa uhkus” kirjutas. “Mitu aastat mõtlesime, et peaks tädi sinna esitama,” räägib Maria. “Saatsime kirja ära ega osanud midagi arvata, sest mingit vastust ei tulnud. Alles kuu aja pärast helistati ja öeldi, et ta on saatesse valitud.”
Kui lapsed roosiõitega läksid Kairele uudisest teatama, oli naise reaktsioon esimese ehmatusega, et tema ei taha kuskile minna. “Pole harjunud tähelepanu keskmes olema,” poetab ta tagasihoidlikult. “Tegelikult on hea meel ikka, selline tunnustus annab jõudu. Tallinnas galal tuli muidugi lavale minnes väike närv sisse aga iseenesest oli väga ilus õhtu. Tundus, et nii minu kui mitmete teiste lood tõid paljudele pisarad silma.”
Pärast üritust ootas peret firmapoolse üllatusena õhtusöögilaud Komeedi kohvikus.
Galaõhtut jääb perele meenutama kaunis kristalne auhinnakuju riiulil, pidulikus meeleolus jätkatakse jõuluõhtul vanavanemate kodus Tõstamaal, kus kogu pere kokku saab. Kaire sõidab seekord maale hiljem, sest jõuluaeg möödub tal töö tähe all.