Kahest rauatükist sündis alasil viikingite majapidamisnuga

Foto: Urmas Luik

Pärnu Vallikäärus sepikoda pidav Gunnar Vares keetis ääsil kaks rauatükki kokku ja sepistas alasil paari tuhande aasta taguse kujuga viikinginoa. Et nuga tuli töömehe pihule väikesevõitu, täpsustas sepp, et tegu võis olla viikingite naiste majapidamisnoaga.

“Meeste noa tarvis kulub natuke rohkem rauda kui naiste väitse jaoks” tähendas sepp, kui ma olin talle öelnud, et viikinginaiste pihud nii väikesed ka olla ei saanud, kui vasarahoopide all metallist pikaks spiraaliks väänatud viikingilaadne noapide eeldab.

Pidasin sepa sõnades kaheldes silmas, et vana aja karmide meeste naised, olgu üle ilma kokku röövitud või oma külas ilmale tulnud, olid ikka puusakamad, tugevasäärelisemad ja mõni kindlasti lausa kordi trullakam, kui nüüdne naiseilu juba üsna kulunud käibemall eeldab.

“Viikingite naised polnud mingid Mulgi plika ohtu õrnemat sugu õhvakesed,” kaitsesin oma ettekujutust.

Sepp ütles seepeale leplikult, et “kes, kurat, neid viikingite naisi tagantjärele nii täpselt teab, võib-olla oli sealgi arvamuste paljusus nagu nüüd kombeks ja iga mees võttis naise ikka oma mõõtu”.

Nõnda asusime väikest nuga tegema, ehkki olin nii töötahtmist täis, et hakanuks tahuma kas või mõõka. Kas või kööginuga mõnesse populaarsesse kokasaatesse.

“Metallide kuumaks ajamise oskus, sepatöö ning rauasulatamise kunst on õpetlaste sõnu mööda Eesti aladele just Skandinaavia kaudu tulnud, sealt, kus viikingid tegutsesid,” ütles Vares viikinginoa õigustuseks.

Sepatööoskused kandusid siiakanti oma paar tuhat või rohkemgi aastat tagasi, kirjutavad targad raamatudki. See oli umbes sellal, kui vanajumal maailma külastas ja juuditüdruku ja tema sohipojaga juhtus see keeruline lugu, millest siiamaani kõvasti räägitakse.

Peenem sepakunst jõudis Eesti aladele tükk maad hiljem, nii mõnisada aastat enne Sigtuna või isegi Vana-Pärnu mahapõletamist.

Sepp-õpetaja

Vares on juba aastaid Vana-Vigala koolis sepapoisse õpetanud ja – uskumatu lugu – nende hulka on tänapäeval ikka tüdrukuid sekka sattunud. Mõni kasvult nääpsuke, aga see ei lugevat.

“Sepatööks on käsivarre jõust rohkem oidu tarvis,” kinnitas Vares kogenud õpetajana. Peale koolmeistritöö Vigalas juhendab ta väikese raha eest Pärnuski sepatöö algkursust, tegemata välja, kas ääsitule paistele astub esimest korra õhinast tulvil koolipoiss, pereema, endast arvav autoremondilukksepp või töötu Lemsalust. Ja kui mõni sepistamisest huvitunud inimene ebatänapäevaselt visaks käsitööselliks osutub, võtab Vares ullikese kauemaks ette kui mõnepäevane algkursus ja on valmis lihtinimesest algaja meistri tegema. Sealsamas Pärnu linna südames Vallikääru sepikojas.

“Kaua sepaks õppimine aega võtab?” küsisin.

“Vana-Vigalas saab sepameistri paberi kätte kahe aastaga,” vastas Vares. Mulle tundus, et sepp rõhutas siinkohal sõna “paberi”.

Meistril peab sell olema

Sepal peab ikka sell olema, see on kindel. Olin 2001. aastal Pulli külas sepikojas, kui sealne sepp Vassili Safonov kuradile kabjaraua tagus. Sepal selli parasjagu käepärast polnud. Olin ainult mina.

“Selliks korrapealt ei saa,” ütles Safonov. “Pead algul õpipoiss olema.”

Safonov tegigi minust õpipoisi, kelle asi oli meistri püksituul kinni püüda ja alasiauku toppida, nagu ta kinnitas. Enne selliks ei saavat.

Tuul jäi auku toppimata ja kabjarauale, mille valmimist ma ainult eemalt vahtisin, pole vanatühi järele tulnud. See on kruvitud Pärnu Postimehe kolmanda korruse sissepääsu kohale ja seisab seal siiamaani, suur ja must. Tulge ja vaadake, kui ei usu!

Pärnu linna sepal Varesel oli sell. Olav Surva nimeks. Noor mees, Põlvast pärit. Dokumentide järgi tegi ta Vallikääru sepapajas oma praktikaaega tasa, aga tegelikult oli pealelööja sepaselli kohustuses. Ja lihtne see tal polnud, arvestades, et poiss magas ka öösiti Vallikääru sepikojas. Talvine aeg.

“Öösel on siin ikka päris külm,” tunnistas poiss sepikoja majas ringi vaadates.

“Kas kummitab ka?” küsisin Survalt Gösta Berlingit meenutades. Ja siis tuli veel meelde, et Vallikääru sepikoja ehitamise aegki on teada: issanda aastal 1769.

Sell võttis küsimust tõsiselt, mõtles viivu, enne kui ütles, et “mina pole täheldanud”.

Peen kõnepruuk neil sepapoistel!

Noa tegemiseks tükeldas sell Surva ühe raualati, nii et pikem ots jäi tallele ja lühema andis sepale, mille see ääsile kuuma pani. Kui raud punaseks muutus, võttis Vares selle välja ja lõi mõne vasarahoobiga kõveraks, nõnda et see meenutas kokkulitsutud u-tähte. Aga sinna vahele pani ta teise raualiistaku. See jäi kahe punase haara vahele kinni.

“Mis raud see keskel on?” tundsin huvi.

“See on damaskus, eesti keeles viil, mille ma keedan noa sisse ning mis annabki kogu asjale mõtte ja noale teravuse, nii et hiljem võid selle väitsega tera nüristamata kas või traati lõigata,” selgitas Vares mulle. “Aga enne seda on veel tükk tööd.”

Ette rutates olgu öeldud, et tööd oli tõesti. Neli tundi keetsid Vares ja Surva rauda, seda kordi ääsitulle pistes ja sealt jälle alasile tagasi tõstes. Punaseks aetud raud sai alasil kümmekond obadust, kas siis selleks, et metalli venitada, või selleks, et seda liistakamaks lüüa. Ja siis taas ääsitulle, sealt jälle alasile tagasi. Vasarahoopide alla. Üüratu tegemine, aga kui palju selle aja jooksul kõneldud sai!

Kõigepealt sepaks olemise mõttest.

“Selle asjaga on nii, et peab natuke kunstimeelt olema, mingi vormitunnetus,” kinnitas Vares. “Vaatan oma õpilaste pealt: ainult mõnel on see justkui kaasa sündinud, vaatab korra, kuidas meister teeb, ja saab kohe aru, aga neid on vähe. Valdav osa õpilastest omandab ikkagi mõne aja harjutamise järel sepitsemiseks vajaliku materjalitaju.”

Siis rääkisime nägemisest.

“Värvipime sepp küll olla ei saa, selle järgi, milliseks raud ääsil muutub, saan ma aru, kui kuum see on,” rääkis Vares. “Ma ei saa ju ääsitules mõõta, kas olen raua kuumutanud 1400 või 1530 kraadini, kui veel on vaid mõni kraad puudu, enne kui raud sulama hakkab ja kõik ära rikub.”

Sepa õpetlikust jutust selgus, et kui raud ääsitules liiga kuumaks ajada, võib näiteks seesama damaskus kaotada oma tugevuse.

Seepärast kuumutatakse noaks valitud raudki ääsil korraga vähem tuliseks, et hea nuga sepistada. Aga sedajagu rohkem kordi tuleb tulevasel noal ääsitulle minna. Ning kuna vähem tuline raud jahtub sepistades kiiremini, kulub sellele õige kuju andmiseks rohkem aega kui lohaka töö puhul, kus noa hilisemast teravusest ei hoolita.

Damaskuse külgedele keedab sepp oma struktuurilt natuke teistsugust rauda, mis on viilist elastsem (need u-tähe haarad!) ja mis ei murdu kergesti, ent pole nii terav kui viil.

“Need noa välisküljed kaitsevad kergesti murduvat, kuid väga tugevat seesmist viili, andes väitsele pikaajalise tarbimisväärtuse,” õpetas sepp.

Viili tunneb ära tähelepanelikul vaatlusel: tuleb silmitseda sepistatud noa või sepakirve teravikku: viil on peegeljam ja pillub teritades peenemaid ja heledamaid sädemeid kui harilik raud.

Aga kui tera on aga lillaviiruline, või – veel hullem – vikerkaarevärviline, on sellele terariistale käiaga teritamisel liiga tehtud.

“Noa võib teritamisega ära rikkuda, kui selle tera liiga kuumaks käiata,” sõnas Vares.

Sepa seletust mööda on asi selles, et damaskus, kui see on õige sepa keedetud ja karastatud, on nii tugev materjal, et käiates tõuseb selle pindmine temperatuur väga kõrgele ja varasema karastuse keerab see untsu.

“Kui tera on untsu keeratud, kas siis midagi teha saab?” küsisin. “Näiteks käiata rikutud kiht madalamal temperatuuril vesikäial maha ja uus, terve kiht tuleb välja?”

“See ei aita,” kostis sepp. “Karastus suundub väljast sissepoole ja välimised kihid ongi tugevad. Kui need on rikutud, on kõik rikutud.”

Mulle tuli kohe meelde oma kirves, mille käiasin nii siiruviiruliseks, et lust oli eri värve vaadata. Ei hakanud küsimagi, kas seda kirvest kuidagi uuesti karastada ei saaks. Äkki saabki ...

Kolm õpetust pealelööjale

Sepapõlle olin pannud sepikojas ette sellepärast, et igasugused sädemed mu tänavariiete peale ei pritsiks. Töötegemist kujutasin ette, ikka pliiats peos. Sepp sai asjast teisiti aru.

“Võta poisi käest vasar ja löö ka peale, kui põll juba ees on,” sõnas mulle Vasar. “Ega siin midagi keerulist ole.”

Kas see oli käsk, millele viisakalt alluda. Või arvas sepp mind igavust tundvat, ma ei saanudki aru, igatahes võtsin vasaravarre pihkudesse ning ... see sepavasar oli üllatavalt raske.

Võtsin hoogu ja lõin ... Ei löönudki mööda.

Aga iga kord, kui sepp tulevase viikinginoa ääsitulest punasena alasile tõstis ja mul peale käskis lüüa, ütles ta mõne õpetussõna.

Neist esimene kõlas: “Pealelööja peab sepa suhtes seisma alati küljetsi, mitte silmitsi teispool alasit.”

“Miks?”

“Et sa hoogu võttes mulle näkku ei virutaks.”

Teine: “Löögile annad jõu ühe käega, löögi täpsust suunad teisega, seepärast kasuta vasara varre pikkust kogu ulatuses, mitte ära hoia käsi koos, nagu purustaks laps pähkleid.”

Ja kolmas: ”Ära unusta, et sa taod rauda. Löö kõvasti, see pole plastiliin.”

Nuga sai valmis

Kui nuga oli alasil võtnud praeguse kuju, see karastati ja siis teritas sepp selle vesikäial, et mitte tera rikkuda.

Noa vahedust proovisime käsivarrel. Võttis karvad maha küll nagu þilett.

Otsisime sepapajast traadijupi ja lõikasime vast valminud noaga tükkideks. Tegime uuesti käsivarretriki - ikka võttis karvad maha.

“Ma kingiksin selle noa sulle, aga nugadega on selline asi, et neid ei kingita, toovat õnnetust,” ütles Vares.

“Ma siis ostan,” pakkusin.

“Üks kroon,” tingis sepp.

“Siin on sulle kümme,” andsin väikseima rahatähe, mille kaukast leidsin. Ja lahkusin õnnelikuna, tundes esimest korda elus, et olen sepameistri naha üle kõrvade tõmmanud, sest sealsamas Vallikääru sepikoja poes müüakse selliseid nuge 350 krooni tükk. Ning need on veel jõuluhinnad!

Aga sellel viikinginoal on minule suurem väärtus: selle valmistamist jälgides kogesin midagi, mida tasub mäletada.