Kas me oleme seda väärt?

Maja, kus raamatu prototüübid kohtusid. Foto: Ants Liigus

Lähikuudel on pärnakate lugemislaual Ahti Kõo äsja ilmunud romaan „Oleme seda väärt“. Seda loevad nii linnaametnikud kui prokurörid, selle vastu tuntakse huvi peaministri büroos.

Kui ühe võimuerakonna kohalike juhtide hulka kuulunud inimene suu lahti teeb, tasub teda kuulata. Seda enam, et hiljuti mõisteti Reformierakonna Pärnu halliks kardinaliks peetud Vello Järvesalu süüdi taastusravikeskuse Estonia vara omastamises ja Kõo oli Estonia nõukogu esimees. Kuigi ilukirjandus ja kohtutoimikud on täiesti erinevad asjad, on autor tõe ja väljamõeldise piiriga osavalt manipuleerinud.

Tegelikkus inspireeris

Juba eessõnas rõhutab Kõo, et kõik, eranditult kõik tema teoses on täielik väljamõeldis. Mauno Sulisalu, Betty Laanet, Vello Akikest, Karl Vetesina ehk endise nimega Markku Junnineni, Martin Kõuerit, Paul Kakandit, Ago Ulmardit ja paljusid teisi raamatu tegelasi pole kunagi eksisteerinud, kuigi just väga palju vaeva nende prototüüpide äratundmiseks nägema ei pea.

Romaani tegevusajal kutsuti üht linnavalitsuse liikmeist Loll-Mardiks ja teist Hull-Mardiks. Pärnu Postimehe naljalisas toimetasid Kõu, Aiandi ja muud värvikad tegelased. Autor on ümbritsevast inspiratsiooni ammutanud, võttes näiteks Puukuuli nime Pärnu Postimehe internetikommentaaridest.

Mõnikord on reaalseid tegelasi ja sündmuskohti asjata ähmastatud, muutes Ammende villa Amanda villaks ja Raeküla Randikülaks. Ühel korral pole autor tegelikkuse peitmisel järjepidev olnud, nimetades liuvälja vastu allkirju koguvat õpetajat algul matemaatika-, hiljem prantsuse keele õpetajaks. Õige on viimasena mainitu.

Loomulikult pole juriidilise kõrgharidusega Kõo nii rumal, et kõike elust lausa maha kirjutada. Ainult raamatus saab minategelane tunnistada, kuidas ta kaks korda altkäemaksu võttis ja riigikogu liikmega lõbumajas käis. Tuletades prokurörile meelde tema isa (tegelikult küll äia) tausta, ei tasu lootust hellitada, et too seda unustaks.

Noakangelasest abilinnapea

Romaani tegevus algab 2006. aastal, mil abilinnapea Paul Kakandi volikogu esimehe Martin Kõueri juures käis. Lugeja saab teada, et Kakandi kuulab siinilmas ainult oma ämma ja Ulmardit. Sõltuvus viimasena nimetatust tekkinud volikogu peoõhtul, kus Ulmard Kakandi nina ees olevasse lauda pussnoa lõi.

Sellest volikogu jõuluõhtust oli omal ajal päris palju juttu. Abilinnapeade vaheliste suhete iseloomustamiseks hakati kasutama mõistet “Stockholmi sündroom”, mis tavaliselt tähistab ohvri sõltuvusse sattumist pantvangivõtjast.

Kakandi tuli uurima, kas Kõuer kesikute ja eduerakonna võimuliiduga ühineb. Linnapea kohta ihkav Kõuer ei teadnud sellest raamatu väitel midagi, kuid liitus hiljem koos Kotka ja Sauneriga eduerakonnaga.

Kohaliku poliitika telgitaguste kirjeldamine on tabav, kuid kohati läheb Kõo üle hea maitse piiri. Näiteks siis, kui ta Ulmardi väljanägemist peenisega võrdleb ning Vetesina ja tema abikaasa vahekorda kirjeldab. Raamat ei kaotaks selliste kohtade väljajätmisest midagi.

Mõneti üllatavalt ei avalikustata Kõo kõiki prototüüpide armukesi ega nendest suhetest sündinud lapsi. Ühel korral ei lähe see ilmselt autori homovihjetega kokku, teiste puhul on aga raske oletada, et Kõo nendest midagi ei tea. Kas tõesti otsustas autor milleski diskreetseks jääda?

Kõo on ülikriitiline nii enda kui oma sõprade suhtes. Oma osa saavad nii kunagised trepikojakaaslased kui kõrvalseisjad, rääkimata eduerakondlastest Laanest, Sulisalust ja Akikesest, kes on läbinisti negatiivsed tegelased.

Detsembri alguses tunnistas Andres Anvelt Eesti Ekspressis, et „Punane elavhõbe“ oli tema karjääri väljaelamine läbi ilukirjandusliku vaatevinkli. Samamoodi on teraapiline toime Kõo raamatul. Aastate jooksul poliitikuna kogutud pinged leiavad väljundi ilukirjanduses.

Saatuslik naine

Ilukirjandus ei ole Sulisalu süüdistuskokkuvõtte ümberjutustamine. Pärnu Postimehe veergudelgi hea sõnaseadmisoskusega silma torganud Kõo on mõne tegelase (näiteks koolidirektor Dimitri Petuhhovi) loonud kahe prototüübi koondportreena ja kirjeldanud sündmusi, kus ta pealtnägijaks ei saanud olla.

Raamatus kirjapandu on Kõo ettekujutus sündmustest. Tõsi, väga informeeritud inimese ettekujutus, kuid oma suhtumise ja tagamõtetega.

Saatuslikuks naiseks osutunud juuksur Simonee elab jõe ääres ja mõne korra on ajalehest isegi tema tegelik nimi läbi jooksnud. Peale Sulisalu ja töödejuhataja Paavo oli selles kriminaalasjas veel üks süüdimõistetu, kes juba prokuratuuris oma karistuse sai. Kui keegi peaks tahtma raamatu põhjal natuke julgemalt spekuleerida, võib prokuratuuril selle inimese nime saladusse jätmine raskeks osutuda.

Ma ei usu, et raamat on kirjutatud selleks, et eduerakonna šansse eelseisvatel riigikogu valimistel kahandada. Kõo küll teab selle partei siseelust veidi rohkem, kuid poliitikute käitumine on igas erakonnas ühesugune.

Pärast romaani “Oleme seda väärt” läbilugemist tasuks raamatukogust laenutada 2007. aastal ilmunud Aarne Biini “Linna valitsemine”. Mõlemad on ühesugustel teemadel, kuid Kõo üldistusjõud on tugevam.

Võib-olla on pärnakatel raske end konkreetsetest tegelaskujudest lahti rebida, kuid sellised nagu Kõo romaanis on poliitikud kõikides Eesti linnades. Omakasupüüdlikud, üleolevad, liiderlikud. Volvo aknast paistab elu teistsugusena kui lumehangede vahel sumbates, 100 000kroonise kuusissetulekuga rahvaesindaja ei mõista 10 000 krooni suuruse palgaga valija muresid.

Poliitikas pettunud

Vananeva meespoliitiku liikumapanevaks jõuks on noored armukesed. Nende pidamiseks kulub järjest rohkem raha, kuid “grillkanad” (termin LHV foorumist) lendavad minema niipea, kui rahavool kahaneb. Kätt hoidma tulevad taas abikaasad.

“Ütle mulle, mida sul vaja on?” küsib Betty Laane Kõuerilt, kes mõne otsuse puhul kõhkleb. Need, kes üksteisele teenete osutamisega ei arvesta, tõrjutakse otsustajate seast kõrvale.

“Karl Vetesina sai linnapea ametis olla täpselt ühe kuu. Siis astus tema asemele uus mees. Elu kulges endistviisi edasi. Selle väikese eripäraga, et kui Vetesina sõitis ringi oma isikliku Hondaga, siis uue linnapea üheks esimestest korraldustest oma ametis oli vormistada talle uusima Volvo liising.”

Nii kirjutab oma esikromaani epiloogis inimene, kes 1991. aasta 20. augustil ENSV ülemnõukogus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise poolt hääletas. Nii tema kui Estonia nõukogusse kuulunud keskerakondlane Meinhard Moss on otsustanud poliitikast loobuda.

Kas me tõesti oleme seda väärt, et lasta end valimistel mõnest peibutusest ahvatleda ja valida enda esindajaks inimesi, kes poliitikas püsimiseks südametunnistuse on unustanud? Vastuse saame juba 6. märtsil.