Erika Kukk: Vaesus võtab inimestelt väärikuse ja toimetulekujõu

Erika Kukk. Foto: PP

Intervjuu annab Eesti toidupanga ametlik esindaja Pärnumaal Erika Kukk.

Pärnumaal napi kuu töötanud Eesti toidupank on korraldanud eduka kampaania, mille käigus kogutud toiduannetustest said osa kõikide Pärnumaa omavalitsusüksuste abivajajad.

On algus korda läinud?

Läks. Eriti 5. detsembril Pärnu Rimi hüpermarketis toimunud kampaania: seal kogutud ligemale 2500 ühikut toiduannetusi on enamjaolt laiali jagatud.

Kampaania tulemusel komplekteerisime 85 kastitäit abi: igasse valda läks paljulapselistele peredele viis kasti. Samuti valis Pärnu sotsiaalosakond välja 42 abivajajat, kokku jagasime linnas 60 abipakki.

Kihnu pakid on veel viimata, nii et kui keegi saab, võiks ta meid aidata.

Eesti toidupanga asutajat Piet Boerefijni šokeeris, et nii väikeses riigis on nõnda palju abivajajaid: puudust kannatab üle 100 000 inimese, neist 20 000 last. Kui palju Pärnumaa inimesi abi vajab?

Tean, et Pärnu linnas saab sotsiaaltoetust 700 inimest kuus, valdade kohta teavad kõige paremini kohapealsed sotsiaaltöötajad.

Meie elu teeb raskeks abi vajavate lastega perede leidmine, oleme pühendunud just sellele sihtgrupile.

Tavaline on, et kes küsib, see küsib igalt poolt. Tõeliselt hädasolija aga häbeneb ja jääbki endale nii olulisest abist ilma.

Te kohtute kehvasti elavate inimestega sageli. Kuidas see mõjub, sest ega niisugune nukker pilt kedagi rõõmusta?

See on meie elu, vaesust on palju. Mis aga olulisem: kui oleme materiaalselt nii vaesed, toob see kaasa vaimuvaesuse. See mõjutab omakorda emotsionaalset tervist, nii et väga raske on määrata, kui suur Eesti vaesus tegelikult on.

Meie ehk aimame vaesuse ulatust ja püüame seda leevendada, kuid päästaks riigi korralik sotsiaalpoliitika, üksteisest hoolimine. Ja peab senisest tunduvalt rohkem rääkima, kui palju ja millist abi ning millal ja kellele vaja on. See jutt peab välja kostma.

Kui keegi on jäänud elu hammasrataste vahele, ei maksa tal nurka nuuksuma pugeda, vaid tal tuleb oma muret kurta ja siis saab ta ka abi.

Kas lihtne rääkimine on tõesti imerohi?

Tuleb rääkida! Rääkimine on tervendav! Kui inimene saab oma hädast rääkida, on see tema emotsionaalsele tervisele kasulik ja kui ta saab sinna juurde ihutoitu, on ta paremas meeleolus, tervem. Ta oskab vaadata elule teise pilguga, suudab midagi juba ise teha.

Kõige hullem on see, kui inimene ei näe kujunenud olukorrast enam väljapääsu.

Üks meie riigi juhte lubas Eesti viia Euroopa viie rikkama riigi hulka. Usute seda juttu?

Osa Eestist, umbes 20 protsenti, elab hästi, aga tavainimene jääb veel kauaks kitsikusse. Kõige hullem on see, et neist elu hammasrataste vahele jäänutest ei saa niipea asja. Mul on hirm selle pärast, sest neilt on võetud väärikus, toimetulekujõud.

See on nagu taimega: murra ta ära ja pärast toesta teda, kuidas tahad, enam ta kasvama ei tõuse. Vaesus närtsitab meie rahva ära.

Inimressurss, kui kasutada moekat sõna, kes veel jõuab minna, voolab Eestist välja. Ja ülejäänutega, kellel enam pole võimalust minna, tegeleme teiste hulgas meie. Kuid see ressurss on väga närtsinud.