Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/12/29/490898t1h3c38.jpg)
Koidula koolis toimus keskkooli Eesti väitlusmeistrivõistluse I etapp. Meie kool pani välja koguni neli võistkonda, kellest üks jäi ülinapilt poolfinaali ukse taha. Vägeva elamuse osaliseks said aga eranditult kõik.
“Võite alustada,” kõlas kohtuniku hääl laupäeva, 21. novembri ennelõunal vene keele klassis, kus meie võistkond pidas turniiri esimese väitluse. Teemaks siis “Vägede väljatoomine Afganistanist on põhjendatud”. Tol hetkel ei osanud keegi arvata, et meie vastas istub võistkond, kes lõpuks teisele kohale platseerub.
Facebook on saatanast
Pärastlõunaks oli peetud kaks väitlust ja pinge laes. Tulemas oli improvoor ehk see, mille teemat keegi ette teada ei tohiks.
Seekord oli teema “Facebook on saatanast”. Vaid tund oli meil selleks, et luua geniaalne plaan vastase hävitamiseks, see veel kord üle vaadata ja iseendale selgeks teha. Pidime väitlema ei-poolel, mis pani meid ettearvamatusse olukorda – nagu üritaks pimedas toas siga tappa. Võimatu oli arvata, millise plaani vastane enda kaitseks välja käib.
Meil oli õigus: vastane tuli välja nii absurdse looga, et kogu asi muutus kõigepealt väitlusest tsirkuseks, siis farsiks ja seejärel jälle väitluseks tagasi.
Nimelt panid vastased paika, et “saatanast” on kõik see, mis eksib piibli kümne käsu vastu. Võite vaid ette kujutada, mis tunne valdas ruumis viibijaid, kui vastased üritasid kirjeldada, kuidas Farmville tekitab inimestes kiusatust oma sõbra farmi üle lüüa, mida teeb keegi Rauno oma arvuti taga, kui ta näeb Facebookis sõbra naise järjekordset üliõnnestunud fotot, ning kuidas Facebook õhutab äsjasünnitanud emasid imikut raputama.
Asjale lisasid vürtsi ristküsitlused, milles võeti mängu isiklikud küsimused nagu “Kas sa oled kunagi Facebookis teisi perverte kohanud?”, “Kas sa viskaksid oma vanaema rõdult alla?” ning “Kas jõuluvana on olemas?”.
Kõik see oli muidugi saatanast. Lugejale võivad need küsimused tunduda küll veidi kohatuna, aga nii naljakat väitlust ei ole mul veel kunagi olnud. Mul oli tõsiseid raskusi oma kõne kirjutamisega, sest naerukrambid panid käed värisema.
Pärast kaheksat tundi väitlemist kogesime väitluskatarsist, nagu meie õpetaja seda nimetas.
Õhtuks peast soe
Sellisel kellaajal ei suutnud keegi enam teemat tõsiselt võtta. Tol hetkel sündisidki meie revolutsioonilised ideed lahendada sõda stiilis “Laseme Afganistani õhku!”. Väed tuuakse välja (sõdurid lendavad koju), ülerahvastatus on lahendatud, naftat purskab, moslemid saavad oma ihaldatud elu pärast surma – tõeline happy ending.
Hommikuks oli jäänud pidada veel üks väitlus, järjekorras viies. Aga tühja sellest, ees olid poolfinaalid ja finaal, teada-tuntud turniiri magusaimad osad.
Ka seekord ei pidanud publik pettuma: finaal oli tasavägine, sest mõlemad pooled olid väga tugevad oma põhimõtete selgitamises ja kasutasid palju kvaliteethuumorit. Võitis siiski ei-pool.
Peale selle, et väitlus pakub asendamatuid elamusi, täidab ta ühiskonnas olulist rolli, sest õpetab peale eneseväljendusoskuse nägema probleeme mitmest küljest, mis on otsuste tegemisel hädavajalik. Ega väitlust ilmaasjata intelligentseks vaidluseks nimetata. Meie koolis saab väidelda (loe: vaielda) neljapäeviti pärast seitsmendat tundi kabinetis 403.