Jakobsonid Pärnusse ei jõudnudki

Foto: Toomas Huik

Võrreldes euro tuleku teabetulvaga, jäi 1992. aasta kroonikampaania tunduvalt tagasihoidlikumaks.

29. aprillil 1992 avaldas Pärnu Postimees rahavahetuspunktide asukohad Pärnu linnas ja maakonnas. Inimesed pidid kahe nädalaga elukohajärgses punktis ära käima ja kontrollima oma nime olemasolu nimekirjas. Nii pandi alus, muide, rahvastikuregistrile.

Nime kontrollimata raha ei saa

Nimesid võis kontrollida üks pereliikmeist, kuid iga perelise kohta pidi olema esitada dokument. Sama dokumendi alusel – Eesti Vabariigi pass või välispass, NSV Liidu pass, NSV Liidu meremehe pass, muu riigi pass, lapse sünnitunnistus – väljastati hiljem raha.

Iga rahavahetuspunkti nimekirjas oli umbes 3000 inimest. 3. mai hommikul avati vahetuspunktid linnas ja 4. maist maakonnas, et inimesed saaksid oma nime ja selle õigsust nimestikus kontrollida. Nagu tavaliselt ei saadud algul vedama ega pärast pidama ja kontrollimise tähtaega pikendati 22. maini.

Neil, kes selleks ajaks polnud oma nime kontrollinud, polnud rahavahetuspunkti asja. Leht kirjutas hiljem, et ligi 1200 inimest maakonnas ei käinud oma nime kindlaks tegemas.

Maakonnas juhtis rahavahetuskomisjoni maavanem Rein Kirs, Pärnus oli linnapea Jaak Saarniit andnud ametist lahkumise avalduse ja linna piirkondliku rahavahetuspunkti tööd juhtis tegelikult rahandusosakonna peaspetsialist Reet Näkk.

Kuus minutit inimese kohta

16. juunil jõudsid kroonid Pärnusse. Leht teadis, et väiksemaid rahatähti oli tulnud küllaldaselt, kuid koidulaid olnud vähe ja jakobsone ei ühtegi.

18. juunil kirjutas Pärnu Postimees: ”Nüüd on selge, et raha vahetatakse. Kas vahetatakse 1000 rubla, poolteist või kaks inimese kohta, saab igaüks teada alles siis, kui rahareform välja kuulutatakse.” Küll oli algusest peale kindel, et kopikaid ei vahetata ja uut raha metallrahas samuti ei väljastata.

Eesti Pank korraldas Viimsi pangas eksperimendi, millega selgus, et keskmiselt kulub igale inimesele rahavahetamisel kuus minutit.

Rahavahetuspunktid tegid iga kolmetunnise tööperioodi järel 20minutise pausi, sest kassapidajad väsisid rahalugemisest ja vajasid puhkust.

Rahvale selgitati, et rahavahetuspäevaks nimetab linnavalitsus need kauplused ja teeninduspunktid, mis on avatud. Neisse väljastab pank rahavahetuse hommikul uued metallrahad. Osta sai neist poodidest aga ainult kroonide eest, rublad enam ei kehtinud.

Pärnu Postimehest võis lugeda, et linnavalitsusel on salajane kiri, mille tohib avada vaid siis, kui rahareform välja kuulutatakse. Veel 19. juunil kurtis ajaleht, et pole teada, kui palju ja millise kursiga raha vahetatakse.

Samal ajal rahavahetusega toimus Eesti Vabariigi põhiseadusreferendum.

Hoiused, maksud, öömaja

20. juunil 1992 kell 11.25 müüdi bussijaamas esimesed kaks 50sendist piletit Kavarule sõitmiseks. Pärnust Tallinna sai kiirbussiga 5.30 krooni eest, ekspressiga Tartusse maksis 6.90, Võrru 8.20, Valka 6.20, Viljandisse 3.80, Peterburi 23.20, Tõstamaale 2.10 ja Pärnu-Jaagupisse 1.10. Pärnu linnaliini bussipilet hakkas maksma 15 senti, kuupilet seitse krooni.

1. juulil 1992 maksis öömaja Victorias 470 krooni, kuid luksusnumber kolme söögikorraga juba 2580 krooni ja paljudest Pärnu hotellidest erinevalt oli Victorias suvel tubades soe vesi.

Hotellis Pärnu maksis välismaalane kahekohalise toa eest 380 krooni, Eesti inimene kümme korda vähem: 38 krooni. Õnneks ei kestnud selline vahetegemine väga kaua.

Kajaka hotellis oli öömaja isegi vastse krooni oludes peaaegu tasuta: kolmekohalises toas seitse krooni ja kahekohalises, kuid dušiga numbris 15 krooni voodikoha eest.

Kõik Hoiupangas olnud hoiused arvutati ümber kursiga 1 kroon = 10 rubla.

Aastatulu kuni 1080 krooni maksustati 16 protsendiga. 1081–1800 krooni pealt oli tulumaks 173 krooni, peale selle 24 protsenti summast, mis ületas 1801 krooni.

1801 kroonist võeti maksu 346 krooni, ühtlasi veel 33 protsenti summast, mis selle tulu ületas.

Hinnaralli enne ja pärast

Mõni päev enne rahareformi tõusis sealiha hind 65 rublalt 85ni, suhkur 69 rublalt 85ni.

18. juuni hommikul oli Pärnu Vanal turul lihakilo hind libisenud 65 rublalt 100ni, kurgil 33 rublalt 45ni, kartulil üheksalt rublalt 12 rublani ning ”kõige järel seistakse järjekorras”, tõdes Pärnu Postimees.

Pärnu Postimehe üksiknumber maksis 20 senti. 8. juulil 1992 olid hinnad kuues Pärnu poes järgmised: kapsas 2.10–3.40, roheline sibul 4.20–4.25, porgand 1.00–4.90, leib sordist sõltuvalt 1.05–1.20, sai 1.00, sepik 0.85–0.95, piimavorst 9.25–9.70, suitsuvorst 18.00–18.50, suitsujuust 8.85–9.00, Sauga, Vene ja Pandivere juust 11.00–13.60.

Turul maksid maasikad kaheksa kuni kümme krooni kilo, kurgikilo hind oli kaks ja tomatil seitse krooni.

Pole midagi uut siin päikese all. 1992. aastal tõusid hinnad nii enne krooni kui pärast oma raha kehtima hakkamist. Õnneks ei olnud näguripäevi ette nähtud palju ja tänu alanud majandustõusule hakkas elujärg pikkamööda paranema.